Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kingitud aeg

01.06.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

«Kui kõik päevad ära on, kuhu siis meie, inimesed, läheme,» küsis üks kolmeaastane tüdrukutirts ühel õhtul. Kust tuli nii väikesele lapsele mõte, et meie päevad saavad ükskord otsa?
Tuntud teoloog Karl Barth selgitab, et aja andis inimesele Jumal. Aeg on meile kingitud ja see on tähtajastatud aeg, sest kord meie elu algas, nüüd seisame kas kusagil selle lõpuleviimise keskel, sellest ees- või tagapool ning kord jõuab aeg lõpule.
Ka Augustinus kirjutab, et Jumal lõi aja ühes maailma loomisega. Jumal lõi taeva ja maa mitte aja jooksul, vaid aja koos taeva ja maaga. Jumalal ei ole «enne, nüüd või pärast». Temal on igavene «praegu», sest temale on avatud kõik kolm ajadimensiooni.
Augustinuse «Pihtimustes» on kogu 11. raamat pühendatud arutlusele aja üle. Kui miski ei möödu, siis pole ka möödunud aegu, ja kui miski ei saabu, siis pole tulevast aega, ja kui mitte midagi ei ole, siis pole käesolevat aega. Kuidas need kaks aega – minevik ja tulevik – siis on, kui minevikku enam ei ole ja tulevikku veel ei ole? Olevik aga, kui ta alati oleks olevik ega muutuks minevikuks, poleks enam aeg, vaid igavik. Kuidas siis saab rääkida oleviku olemisest, kui tema olemise põhjuseks on kaotada oma olemine?
Immanuel Kanti arvates on aeg ja ruum inimese meelelist kogemust korrastavad aprioorsed vormid. Seega on aeg subjektiivne ja relatiivne. Laps elab vaid olevikus ja tema aeg on pikk. Mida rohkem päevi talle seljataha jääb, mida rohkem on mälestusi, seda kiiremaks muutub aja kulg. Tagasivaates on aja kiire lend rohkem nähtav, sest kõik möödunud aeg on samas paigas, avaneb pilgule üheaegselt.
«Tervikuna on aeg lühike. Punkt on, mida elame, ja punktistki veel vähem. Kuid ka selle tillukese näivuse jagas loodus pilkavalt otsekui pikema vahemaa osadeks. Mõnda sellest tegi ta lapsepõlveks, mõnda poisieaks, mõnda noorpõlveks, mõnda üleminekuks noorpõlvest vanadusse, mõnda vanaduseks endaks. Säärasesse kitsusesse on ta asetanud nõnda palju astmeid,» imestab Seneca.
Tema õpetussõnad Luciliusele kehtivad ka meie ajal. Ta kirjutab, et suurim osa elust kaob halba tehes, suur osa eimidagi tehes ja kogu elu midagi muud tehes. Meie eksitus on selles, et näeme surma eelseisvana, kuid suur osa temast on juba seljataga, sest eluea möödaläinud osa hoiab surm.
Igal päeval võetakse meilt mingi osa elust, ning ka siis, kui me kasvame, kahaneb elu. Nagu veekella ei ammenda viimane tilk, vaid seegi, mis varem välja voolas, nii ei põhjusta ka viimane tund, mil lakkame olemast, surma ainsana, vaid ainult lõpetab. Siis oleme tema juurde jõudnud, kuid minek kestis kaua.
Homsesse edasi lükates kaob elu käest. Kõik on võõra oma, ainult aeg on meie oma. Kaotatud aeg on sisutu ja tühi aeg. See on aeg, mil me pole inimestena elanud, pole kogemusi omandanud, pole õppinud ja loonud, pole nautinud ega kannatanud. Tagasivaates teeb see rahutuks, sest aeg on hinnalisim, tagasipöördumatu aare, mis on meile kasutada antud, kirjutab tuntud teoloog Bonhoeffer.
Nagu väikelaps, keda huvitab, kuhu inimesed lähevad, kui kõik päevad otsa saavad, küsib ka Blaise Pascal: «Kui ma vaatlen oma elu lühikest aega, mille eelnev ja järgnev igavik endasse imeb, tuleb mul hirm peale ja ma imestan, miks just praegu ja mitte kunagi enne. Kes pani mu siia? Kelle kord ja juhtimine määras just selle koha ja selle aja minule?»
Kuulsad mõtlejad on läbi kogu inimkonna ajaloo arvanud, et sellistena, millisteks me endid maa peal koolitame, läheme igavikku. Kes saabub Hadesesse puhastunult, hakkab elama jumalatega, kes saabub aga sissepühitsematult ja pole lõpule jõudnud, see peab lamama mudas, kirjutab Platon.
Ka Carl Jung usub, et kui ta sureb, siis tema tehtu jääb temaga. «Ma võtan oma teod endaga kaasa. Seni aga tuleb hoolitseda, et oma elu lõpus ei seisaks ma tühjade kätega,» kirjutab ta.
Nii nagu vanadus järgneb noorusele, nõnda järgneb surm vanadusele. Elu on antud tingimusel, et lõpus ootab surm. Selle poole minnaksegi. Ometi peab surm silme ees olema nii raugal kui ka noorukil, sest inimesi ei kutsuta ära vanuserühmade kaupa.
Uku Masing kirjutab, et inimene on ainus olend, kes teab oma kindlusetust ja surma. See teadmine ei ole antud mitte vaevaks, vaid selleks, et inimene oleks inimene. Et ta mõistaks omaenda vastutust temale kingitud aja ees.

TuulikMaie2015

 

 

 

 

Maie Tuulik,
kasvatusteadlane

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)