Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kindlustususust

08.10.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Tuleval pühapäeval on lõikustänupüha. See on ilmselt üks vanemaid ja pikema traditsiooniga pühi inimkonna ajaloos.
Meie ajastul sellel pühal nii suurt tähendust enam ei ole, sest tundub, et me ei ole enam sõltuvad üksteisest ega Jumalast. Igasuguse ebaõnne vastu on võimalik end kindlustada. Asjad saab võtta enda kontrolli alla.  Põllumees saab kindlustada end vihma ja põua vastu. Kindlustada saab elu ja vara. Kindlustada saab tervist, tööta jäämist ja vanadust. Kindlustusseltsid pakuvad lugematul hulgal teenuseid.
Mitte ainult arstid ei kindlusta enda töötulemusi ebaõnnestumiste vastu.
Kanadas viibides oli mulle suureks üllatuseks, et kogudus kindlustas end oma õpetaja ja pühapäevakooli õpetajate vastu, sest rünnata ei pruugi meid ainult tuli ja vesi. Erinevate kohtuprotsesside kaudu võivad meid rünnata kaaskodanikud ja koguduseliikmed. Kui keegi tunneb end olevat ahistatud ja nõuab rahaga selle korvamist, siis on kindlustusselts koguduse abimees, kes hädast välja aitab. Kui oled suutnud kõik kindlustusmaksed tasuda, siis võid tänulikkuse jätta kus seda ja teist. Arvan, et ei ole kaugel aeg, kui vanemad hakkavad kindlustama end laste vastu ja lapsed vanemate vastu, sest üks võib teise kohtusse kaevata. Kusagilt tuleb ju abi saada ja keegi peab ju meid kaitsma.
Viimased ajad on toonud sõnumeid, et kiriku põldudel on ikalduse aastad. Ei ole teada, kas on liiga palju olnud päikest või on liiga olnud vihma? Või on põlluharimise meetodid valeks osutunud? Või pole põld õiget rammu saanud? Igal juhul kiriku põllud pole haljendanud ja lokanud nii, nagu oleks igatsenud. Kui saaks kuidagi kiriku ära kindlustada. Tõepoolest, mingit kindlust oleks elus vaja. Muidu ei julge kirikuga ennast sidudagi, rääkimata kirikutööle tulekust kui heaolu, tunnustus, palk ja helge tulevik ei ole piisavalt kindlustatud. Usu, lootuse ja armastuse peale ehitada tundub olevat liialt riskantne.
Tänapäeva käitumistavade kohaselt peaks Paulus kirjutama 1. Korintose kirja 13. peatüki lõppu sõnad: «Nüüd jäävad need kolm: haridus, ettevõtlus ja kindlustusseltsid. Ja suurim nendest on kindlustusselts.» Poliitikud oskaksid üles lugeda veel palju asju, mis kingivad meile kindlustunde.
Ometi on ka neid, kes ütlevad: «Aga minu õnn on, et ma olen Jumala ligi; Issanda peale panen ma oma lootuse»; «Kindel on mu süda, oh Jumal»; «Sest Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan.»
Usun, et nende jaoks on ka selle aasta tänupüha erakordselt kaunis.
Õnnistatud lõikustänupüha.
Joel Luhamets,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)