Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kindlas ja kõikumatus Jumala helduses

18.05.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Aasta vaimuliku 2015 tiitli pälvinud Rene Reinsoo Mustjala kiriku ees (ülemisel fotol). Kätlin Liimets

Keset märtsi, kui mandril veel kevad vaevu aimatav, tervitab kauaoodatu Saaremaal: õhus on soojust, lumikellukesed on täies ilus, sarapuu urvad õitsevad ja luikede huiked öös toovad hinge rõõmu. Justkui oleks välismaale jõudnud.
Sirutan käe Mustjala kiriku õuel, et tervitada aasta vaimulikku 2015: Kihelkonna, Kärla ja Mustjala koguduse õpetajat, Saarte abipraosti Rene Reinsood.

Vastu saan siira naeratuse ja sooja kallistuse pastoraalseminari vennalt, kellega ühiselt alustasime vaimuliku teed. Laupäevahommikusel Mustjala jumalateenistusel kõneleb Rene lihtsate näidetega, aga ometi kõnekalt Jumala heldusest, mis on kindel ja kõikumatu.
Kihelkonnale jõudes jalutame Baltimaade ainukese, 1638. aastal valminud kellatorni juures ja üle 300 aasta vanusel kiviaiaga ääristatud kalmistul, kuhu Rene on 25 ametiaasta jooksul matnud sadu inimesi. Seisatame Elmar Reinsoo kalmul: kirikutorn paistab ja hinge jäävad hauasambalt loetud sõnad: Jumal on armastus!
Pastoraadis näitab Rene talvekirikut ja lastetuba, kus nurgas kangasteljed, millel pooleli helge triibuline kaltsuvaip, mida lapsed tund-tunnilt edasi koovad. Enne kui kõneleme usust ja elust, tunnistab Rene tagasihoidlikult, ent tänulikult silmade särades, et aasta vaimuliku tiitli pälvimine oli talle üllatuseks.

Kuidas mõistad vaimuliku ametit?
25 aasta eest, kui UIs õppisin, rõhutas prof Eenok Haamer, et vaimulik ei tohi vaimulikuks ametnikuks saada. Ilmekalt tuleb kontrast esile vaimulike abielu registreerimise õigusele mõeldes. Abiellumisavaldust vastu võttes tuleb ametnikuna iga inimese kohta pedantse täpsusega samu lahtreid täita.
Vaimulikuna inimestega vesteldes püüame aga mõista nende elukäiku, otsinguid, kannatusi, läbielamisi, ootusi ning pilt igast inimesest saab erinev. Ühes olukorras töötav lahendus ei pruugi teisele üldse sobida. Vaimuliku amet on seepärast loominguline töö.
Teisalt ütleb selle ameti nimetus selgelt, et see eeldab vaimu, Püha Vaimu lähedalolu ja juhtimist. Ametisse seadmisel ju palutakse isikule Püha Vaimu. Sellega kaasneb ka vastutus ja meelevald. Olen korduvalt mõelnud Jh 20:22–23 sõnadele: «Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.» Kas ikka mõistame, mida see tähendab?
Elatud ja töötatud aastad on õpetanud mõistma, et tuleb teha omi ettevalmistusi, aga kõige juures usaldada Jumalat, sest oleme vaimulikena ju siiski mitte eraettevõtjad, vaid tema töölised.

Milline töövaldkond vaimulikutöös on sulle kõige hingelähedasem?
Mulle meeldib muusika. Olin 12aastane, kui minu isa Elmar Reinsoo organiseeris noorteansambli. Esimesi lauluproove juhendas Ester Naagel, mõned kuud hiljem võttis töö üle minu õde Ülle Reinsoo. Suvel tähistame oma ansambli Collecta 35. aastapäeva. See on olnud ilus aeg. Oleme osalenud ka maakonna vokaalansamblite võistlusel ja kahel viimasel aastal pälvinud parima vokaal­ansambli tiitli.
Juba 20 aastat korraldame suviti muusikafestivali «Kihelkonna kirikumuusikapäevad». Kihelkonna segakoori eestvõttel (mille lauljad oleme ka abikaasa ja tütrega) on kuus aastat peetud advendiajal Kihelkonna talvelaulupidu, mille üks osa toimub kirikus. Aga eks püüan ikka teisi töövaldkondi ka hingega teha.

Meenuta oma vaimulikutee algust. Kas mäletad esimest jutlust?
See toimus Kihelkonna kirikus 26. jaanuaril 1992 minu valitud kirjakohale: «Ükski ärgu põlaku sinu noorust, vaid ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses. Kuni ma tulen, ole hoolas ette lugema, manitsema ja õpetama. Pane tähele iseennast ja õpetust; püsi kindlasti selles; sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad.» (1Tm 4:12–13,16)
Jagasin, et olen kiriku õues üles kasvanud ja eks isa oli mind ka varem kutsunud appi vaimulikutöös, kuid minu jaoks oli probleemiks Jumala sõna kuulutamise kõrval õpetamine. Kuidas saab üks poisike õpetada endast kaks või kolm korda vanemaid inimesi, kellest paljud on elanud läbi sõjateed või Siberi koledused?
1991. a kevadel osalesin Helsingi lähedal Kauniase piiblikoolis, kus pastor Eero Junkkala just seda salmi käsitles ning sellega meid, noori julgustas, et ka siis, kui meil endil puuduvad elukogemused, saame pühakirjale toetuda. Need Pauluse sõnad, millega ta noort Timoteost kinnitas, said ka mulle julgustuseks astuda UIsse õppima ning juba mõne kuu pärast algas ka vaimuliku töö praktika.

Kes on sinu eeskujud, õpetajad minevikus ja praegu?
Kahtlemata isa Elmar Reinsoo, kes tuli 1971. a Kihelkonnale kirikuõpetajaks. Tema töökus, julgus, palveelu, oskus teisi kaasata, usaldus Jumala vastu on siiani need, millele mõtlen.
Lapsepõlves olid ühel suvel meie kodus pikemalt Emilie Karjus ja tema abikaasa prof Evald Saag. See oli imeline aeg, sain mitmed pikad õhtud Evald Saega kahekesi vestelda. Oma suure erudeerituse juures oskas ta nii lihtsalt ja imeliselt suhelda meie, väikeste lastega. Veel titulaar­praost Burchard Lieberg, kes pea igal aastal Saaremaal külas käis ning pidas jutlusi. Ta oskas hästi selgitada sügavaid usutõdesid, sidudes neid oma rikkalike elukogemustega.
Väga kõrgelt hindan oma praeguseid lähemaid vaimulikke ametivendi Anti Toplaant ja Hannes Nelist ning kõiki teisi kaastöötajaid. Olen juba oma lapsepõlvest võinud kokku puutuda piiskop Joel Luhametsaga, kelle seesmine sära ning rõõm on alati kaasakutsuvad, ja on palju teisi, kellelt nii palju õppida.

Kas sulle on olulised uued väljakutsed või eelistad sissetallatud radu?
Väga hästi on selle kohta öelnud Paulus: «Katsuge läbi kõik, pidage kinni heast» (1Ts 5:21). Elu on pidevas muutumises, kui avaneb mõni uus võimalus, mis tundub realistlik, on tore sellest kinni haarata. Samas hindan väga järjepidevust ja näiteks jumalateenistuste läbiviimisel kasutan suures osas agendat.

Kust ammutad jõudu oma ametis?
Jumal, pere ja koguduseliikmed on märksõnad. Kui abikaasa teeb head toitu, küll siis jätkub ka jõuvarusid. Väga hea läbisaamine ning toetav hoiak koguduse juhatuse poolt on samuti julgustav. Kui Jumal läbi kannab, ja seda ta teeb, siis saab hakkama.

Mis on sulle vaimulikus ametis kõige suuremaks väljakutseks?
Et noored, kes tulevad leeri, jääksid kiriku juurde. Sageli minnakse ju Saaremaalt ära seoses õpingute või tööga ja siis muutub hapraks ka side kogudusega, aga kahjuks on ka eemalejääjaid, kes elavad lähemal.
Kuidas julgustaksid noori vaimuliku kutsumust järgima?
Eks esmalt peab olema Jumala kutse südames. Edasi tollesama Pauluse sõnumiga Timoteosele, millest oma esimeses jutluses rääkisin.

Kuidas kogudustel läheb?
Kihelkonna on teenitavatest kogudustest suurim, ise elan siin ja eks suurem osa ajast ja energiast kulu siia. Samas oleme koopereerunud. Kuna paberitöö ja asjaajamise korraldan Kihelkonnal, siis tasuvad Kärla ja Mustjala kogudus Kihelkonna kogudusele kontoritehnika kasutamise ja sidekulude eest. Samuti oleme suvise kristliku lastelaagri korraldanud ühiselt ja osavõtjaid on olnud tavaliselt 60 lapse ringis.
Liikmesannetajate arv möödunud aastal Kihelkonnal ja Kärlal pisut langes, Mustjalas jällegi mõne inimese võrra kerkis. Iga kogudus on nagu omaette pere oma rõõmude ja muredega. Vanad kirikuhooned on suur rikkus, aga ka mure. Kihelkonnal püüame suvel sisetöödega edasi minna ja ehk saame sügiseks tellingud kirikust välja. Olen väga tänulik, et kaks ettevõtjat – Kihelkonna juurtega Kaido Jõeleht ning Vilsandi saarel suvekodu pidav Väino Kaldoja on selles kogudust toetanud. Oma järge ootab Kihelkonna kirikus asuv Eesti vanim orel. Paari aasta eest avastasin, et kahjuks on üsna suured seen- ja mädanikkahjustused kiriku tornikiivri puitkonstruktsioonis.
Kärla kirikule saime möödunud aastal kultuuriministeeriumi toel uue välisukse ning selle kohale ka varikatuse. Ees on katusetööd ja sadevee ärajooksu paigaldus. Mustjala kirikus on probleem akendega. Ent inimesed on igas paigas toredad.

Millise pilguga vaatad meid ümbritsevale ilmalikule ühiskonnale (oled ka valla volikogus pikalt kaasa löönud)?
Eks inimesed ole ju samad nii vallas kui koguduses. Paari aasta eest avaldati kokkuvõte 2011. a toimunud rahvaloenduse tulemustest, kus üheks küsimuseks oli ka kuulumine kirikusse. Üle Eesti vastanutest 10% märkis ennast luterlaseks. Valdade lõikes Eesti kõige kõrgem protsent oli Torgu vallas – 32,4%, järgnesid Kihelkonna vald 28,3% ja Lümanda vald 27,4%ga.
Muret teeb maal vähenev inimeste arv. Pole tasuvat tööd, ühistransport on jäänud hõredaks, suletakse apteeke, postkontoreid, arstipunkte. Mõned noored pered on küll õnneks ka maale juurde tulnud, aga eks linn tõmbab ikka rahvast rohkem.

Räägi oma perest. Oled abielus, sul on neli last.
Pere üle olen siiralt tänulik. Pidasime paari aasta eest abikaasa Heleniga hõbepulmi. Helen on koguduses raamatupidaja ja sekretär ning pastoraadi perenaine. Hoolitseb aia eest, aga kui vaja, siis mängib ka orelit. Meil on kolm tütart ja poeg. Kõige vanem tütar Birgit on juba ise lapsevanem ja rõõmustame vanavanemateks olemisest.
Teisel pool kirikut elab minu ema Helmi ja mul on hea lühike tee teda vaatamas käia, vajadusel viia küttepuid tuppa ja üht-teist korraldada. Emaga on väga hea ka mõtteid vahetada. Ta on väga erksa meelega, loeb Piiblit ja lahendab sudokusid.

Kuidas puhkad, kas sul on hobisid?
Kui lapsed olid väiksemad, siis oli vahva suvel Eestis autoga väikseid ringsõite teha. Paaril korral rentisin nädalaks haagissuvila. Peatusime kusagil järve ääres ja hommikul sai kohe ujuma minna. Sõpruskogudus Nokiast pakkus mõnel aastal, et kui neil augusti keskpaigast juba lapsed lähevad kooli ja laagrikeskuses jääb vaiksemaks, siis võime perega seal puhkust veeta.
Nüüd on lapsed omaette. Tore on, kui nad koju jõuavad. Üle-eelmisel aastal otsustasime abikaasaga, et kuna meil abiellumise ajal pulmareisi võimalust polnud, siis teeme hõbepulmareisi kahekesi Kreeta saarele. Külastasime kloostreid, olime rannas ja mägedes – tõeliselt tore puhkus!
Aga Saaremaal on ka hea puhata. Mõne aasta eest sain sõbralt kalapüügipisiku. Ostsin paar võrku ja pisikese paadi. On imeline minna varahommikul merele – luiged ujuvad ringi, päike tõuseb, mitmed helid kajavad metsast vastu. Ja siis hakkad ettevaatlikult võrku välja võtma. See on nagu loteriimäng. Ja kui on õnne, saab värsket lauale panna. Tegin endale õue ka suitsuahju. Puhkus ja hobi missugune …
Talviste küttepuude tegemine asendab minu jaoks metsajooksu ja jõusaali.

Kas sul on lemmikraamat Piiblis? Mõni kirjakoht, mis on kandnud?
Päris mitmed salmid on mul Piiblis alla joonitud, mis üha uuesti lugedes südant soojendavad. Näiteks Paulus oma kirjas filiplastele kõneleb 4. peatükis rõõmust, leebusest ja mitte muretsemisest, aga eriti meeldib mulle seitsmes salm: «Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses.» See, mida me Jumalast mõista suudame, on pisku ja seegi pigem aimamisi, nagu peeglis tuhm kujutis. Aga kui tema rahu on südames ja hoiab meie mõtted Kristuses Jeesuses, kes meid armastab ja lunastas, siis on see suur rikkus, palju enam kui mõista ja seletada oskame. Mida paremat võiksime tahta?

Mis sind inspireerib, kas sul on unistusi?
Inspiratsiooniallikaid võib leida loodusest, inimestega kohtudes, raamatutest, filmidest. Unistusi on väiksemaid ja suuremaid. Et ikka püsiks rahuaeg ja lastel läheks elus kõik hästi, oleksid õnnelikud ja elaksid usus. Tänavu sügisel täitub loodetavasti unistus külastada Iisraeli, et näha paiku, kus Jeesus kõndis ja elas.
Kõige suurem unistus ja lootus on see, et pääseda maise elu lõppedes Jumala juurde.
Kätlin Liimets

Rene Reinsoo
Sündinud 2. mail 1968 Tallinnas
Ordineeritud diakoniks 27.03.1993
Ordineeritud preestriks 29.08.2000
Teenib Kihelkonna, Kärla ja Mustjala kogudust
Saarte abipraost alates 2015
Kihelkonna valla volikogu aseesimees
Aasta vaimulik 2015
EELK aukiri 2016
Abielus Helen Reinsooga. Kolm tütart ja poeg.

Pildigalerii:

Perekond Reinsoo koos lastega hõbepulmapäeval. Vasakult Markus, Birgit, tema ees tütretütar Laura-Liseth, Grete, abikaasa Helen, Kristel ja Rene. Erakogu

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)