Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kindlameelne Avo Kiir

08.03.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Avo Kiir Iisaku pühakoja ees, kuhu ta noore vaimulikuna saabus 1987. aastal. Liina Raudvassar

Iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril 65aastaseks saanud Iisaku koguduse õpetaja Avo Kiir, kes tähistas aasta alguses ka oma 30. ordinatsiooniaastapäeva, ei näe probleemi selles, kui vaimulik peale kogudusetöö on rakkes kohalikus omavalitsuses.

Enda kogemustele toetudes leiab ta, et ordineeritu võib lisaks praosti ametile olla kogukonnale abiks ka vallavanemana.
Avo Kiir on suutnud hoida tasakaalu võimu ja vaimu vahel, nõnda et olles samaaegselt kiriku- ja riigiameteis, pole pidanud kordagi kahtlema, kas ei teeni nii kahte jumalat. „Minu jaoks ei ole see kunagi olnud probleem, absoluutselt,“ kinnitab ta meenutades ajakirjaniku palvel eluperioodi, mil lisaks vaimulikuametile täitis erinevaid poliitikaga seotud ülesandeid.
Murrangulistel aastatel aja kutset tajudes oli Kiir Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) asutajaliige ja valiti ERSP nimekirjas riigikogu VII koosseisu, mis asus äsja taasiseseisvunud Eestis ametisse 1992. aastal. Oli kodanike komitee aktiivne liige, samuti aitas kogukonna asju ajada Jõhvi linnavolikogu liikmena ja oli aastaid Iisaku vallavanem.
Kiire sõnul tuli kõik „kuidagi loomulikult ja üks samm viis teiseni“. Miks vaadata kõrvalt ja piirduda kritiseerimisega, küsis Kiir endalt. Aktiivsust passiivsusele eelistades on ta paraku kogenud ka kriitikat, mis seadis kahtluse alla vaimuliku sobivuse poliitikas väitega, nagu teeks ilmalik amet vaimulikurenomeele korvamatut kahju.
Olulist tuge ja innustust pakkus hilisema peapiiskopi Jaan Kiiviti sõnum: vaimulike osalemine kohaliku võimu tasandil on igati teretulnud. Vaimulik on kutsutud teenima oma inimesi – kogudust ja kogukonda.

Riiklik tunnustus
„Mitte sobivus pole teemaks, pigem on küsimus, kas jaksad,“ rõhutab Kiir. Ta ei mõista aga neid noori ametikaaslasi, kes ühte maakogudust teenides juba ägavad. Kiir nendib, et kindlasti praegu ta enam ei jõuaks ega ka tahaks panustada riigitöösse, aga „siis olin ju noorem ja loomulikult oli ka jõudlus palju suurem“.
Viimaseks märgiks, et Avo Kiire tegevus paistab kodukohast kaugemale, oli hiljuti avalikustatud (28.02 – L. R.) sotsiaalministeeriumi tunnustus. Nimelt tunnustas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski üle Eesti neid tublisid erinevate eluvaldkondade esindajaid, kes oma tegevuse kaudu on märgatavalt aidanud ühiskonnas alkoholikahjusid vähendada.
„Terviseedendajate riikliku tunnustusega soovitakse esile tõsta rahvastiku tervise arendamisse panustajaid ja valdkonda edendanud inimesi,“ öeldakse ministeeriumi pressiteates, mille juures on tunnustajate rühmapilt, kus Avo Kiir eristub vaimuliku ametitunnustega.
„Suhkrutükk“ kurgu all, on Avo Kiir 24 h vaimulik, kes pole kunagi jäika piiri vedanud profaanse ja sakraalse vahel. Olla vaimulik on tema eluviis, on valik, mille kord tegi ja mille juurde jääb kuni isakoju kutsumiseni. Sõnumit ei pea kuulutama vaid pühapäeval kantslis ja hingehoidlikke vestlusi pidama üksnes selleks määratud kõnetunnis.
Evangeeliumi kuulutuse mõjusaim vorm on Avo Kiire sõnul selline, kus kuulutaja läbi oma elu annab teada Jumala olemasolust ja Tema heast plaanist. Iga kristlase missioon on läbi oma elu teha misjonitööd, arvab Kiir. Selles osas tajub ta EELKs suurt arenguruumi.
„Inimesed oletavad, et see on vaimuliku rida rääkida Jumalast ja tema rõõmusõnumist,“ toob Kiir näite levinud arvamusest. Ta lisab: „Aga vastupidi, õpetaja on karjane, kes hoiab oma karja, aga koguduseliikmed ise peaksid kuulutama läbi oma kristliku elu kõigile, et Jumal on armastus.“ Avo Kiire sõnul peaksime kõik eeskuju võtma Samaaria naisest, kes andis tunnistuse, mis mõjus ja mõjutas.

Vabaks vanglas
Avo Kiir on ristitud lapsena, aga isikliku usutunnetuseni jõudis 20ndates eluaastates noormehena. Jumala plaanid on ikka tõesti imelised, leiab ta nüüd toonast vaagides.
Pärast keskkooli astus Ida-Virumaa noormees Tartu ülikooli geograafiat tudeerima. Pärast esimest kursust tekkis mõte minna „maailma avastama“, sihiks Norra. Võimud noormehe entusiasmi ei jaganud ning pärast teist läbikukkunud piiriületuskatset saadeti Kiir Vorkutasse. Ei võinud toonased ideoloogid küll uneski näha, millist mõju kinnipidamisasutus Kiirele avaldab. Tagantjärele on Kiir pokri pistjatele südamest tänulik, sest „ega tõesti tea, kas ja millal ma ilma vanglata Jumalani oleks jõudnud“.
„Kõige suurema tõuke andis vanglas veedetud aeg, mil oli võimalik suur osa kogu maailma klassikast läbi lugeda,“ räägib ta. Vanglas oli vaba aega ning hea venekeelne raamatukogu, kus maailmakirjanduse tipud ilusti esindatud. Kuigi nimistus puudusid vaimuliku sisuga raamatud, on „klassika niikuinii religioosne kirjandus“. Kiir meenutab, kuidas loetu pani mõtlema, arutlema nende küsimuste üle, millele vastuseid leides „viivad kõik teed Jumala juurde“.
Tahtmatult tekib küsimus, et kas tõesti peab inimene selleks isolatsiooni sattuma, et jõuda usuni? Kas selleks tuleb normaalsest elust ja arengust välja arvata, et oskaks leida Jumala? Kuigi Kiire meelest on loomulik, et inimene raskustesse sattudes kipub süüdistama Jumalat, miks too laseb halval sündida, ei ole ta ise kunagi sellise teemapüstitusega kimpus olnud.
„Ma olen kogu aeg olnud sellel teadmisel, et Jumal on inimese loonud vaba tahtega ja seetõttu ei saa Jumalale omistada süüd asjus, kus inimene ise saab muuta, mille kohta ise otsuseid vastu võtta,“ mõtiskleb Kiir.
„Kui oled vabaduses, on rohkem ahvatlusi ning teede ring, mille vahel valida, laiem. Piiratud tingimustes vanglas, kus ei olnud segavaid faktoreid, sain segamatult tegelda vaimsete asjadega,“ meenutab Kiir oma usutee algust.

Konfessioonide ühtsus
Luterlusse jõudmist peab Avo Kiir iseenesest mõistetavaks. Ega ta suurelt ka juurelnud ega konfessioonide vahel kaalunud. Virumaal olid õigeusu kirikud venekeelsed ning katoliku usk toona päris marginaalne. Seega tundus luteri kirik mõistlik valik ja nii Avo Kiir koos tulevase abikaasa Marikaga Lüganuse koguduses hilisema piiskopi Einar Soone poolt ka konfirmeeriti ning nende abielu laulatati.
„Ei toona ega tegelikult nüüdki pea ma konfessiooni väga oluliseks. Minu jaoks on kõik konfessioonid, kus tunnistatakse Jeesust Kristust lunastajaks, kokku kristlik usk. Oluline on usutunnistus, kõik muu on väline.“
„Kui kellelegi meeldib Jumalat teenida omamoodi, teistest erinevalt, mis seal ikka,“ arutleb Kiir, lisades, et loomulikult ei tunnusta ta väärõpetusi ja on liberaalne vaid väliste erinevuste osas.
„On kindlad asjad, milles ei tohi järele anda, mis peavad jääma puutumatuks, kuna tegemist on pühaga,“ rõhutab Kiir, kui jõuame jutuga märksõnadeni liberaalne versus konservatiivne. Kiir on seda meelt, et kirikus ei saa kõiges vastu tulla masside soovile, sest vastasel korral kaotab kirik oma näo ega paku enam seda, milleks ta on rajatud.
Mis on need märksõnad ja kuhu paigutuvad „piirikivid“? Traditsiooniline pere, abielu, mehe ja naise vahelised suhted …, toob Kiir mõned näited, mille mõistmisel ta vaimuliku ja kristlasena on resoluutne.
Samuti peab Kiir oluliseks pühakoja kui pühitsetud hoone eraldamist üksnes Jumalale meelepäraseks, sest „pühakoda on ehitatud jumalateenistuslikuks eluks“. Kirik on püha ning me ei saa seda muuta näiteks kontserdisaaliks, selgitab Kiir. Tema kinnitusel on täiesti välistatud, et Iisaku kirikusse saaks loa plaadiesitluskontserdiks keegi kirikuvõõras või kristlusse mittesoosivalt suhtuv artist.
Selleks on kultuurimaja olemas, viitab Kiir alternatiivsele võimalusele. „Ükski kontsert ei too ühtegi liiget kogudusse juurde,“ välistab Kiir ka oletuse, et aktiivse kontserdielu kaudu võiks kogudus leida uusi liikmeid ja liikmesannetajaid.
Samas ei alaväärista Kiir nn jõulufenomeni, asjaolu, et jõululaupäev EELK pühakojad kirikulisi maksimaalselt täis toob. Ta on rõõmus ja rahul, et inimesed tulevad. Kasvõi aastas korragi. Nad tulevad ikkagi eesmärgiga osa saada jõulumüsteeriumist ja kuulama püha evangeeliumi maailma sündinud Armastusest, arutleb ta.
„Ma ei ole sugugi selline näpuga viibutaja ning epistlit lugev tüüp,“ tõrjub Avo Kiir küsimuse, kas tal ei ole kiusatus aastas kord kirikusse jõudnuid noomida, et kus te teistel pühapäevadel olete.
Liina Raudvassar

Avo Kiir
Sündinud 23.02.1952
Ristitud 1952, konfirmeeritud 1976
Õppis usuteaduse instituudis 1981–1992
Ordineeriti 1987
Viru praostkonna praost 1998–2011
Iisaku koguduse õpetaja ja viie koguduse hooldajaõpetaja
Olnud Eesti Kongressi saadik, ERSP asutajaliige, VII riigikogu liige, Jõhvi linnavolikogu liige, Iisaku vallavanem
Abielus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)