Kindlale kaljule rajatud eluhoone

Homme, 9. märtsil täitub Rapla Maarja-Magdaleena koguduse õpetajal Mihkel Kukel 60 eluaastat. Eesti Kirik soovib talle kui ajalehe kolleegiumi pikaajalisele liikmele ja esimehele sünnipäeva puhul õnne. Lehelugejad loodavad, et oma tööd, mis ei piirdu ainult vaimuliku teenimisega Rapla kihelkonnas, jätkab õpetaja nagu seni õnnistatult ja tulemusrikkalt.

Ajame juttu Rapla ruumika pastoraadi Inglisaalis, väljas langeb valgus juba kevadiselt, ehkki külmakraadid sunnivad parte all jõe ääres veel kohevil kössitama. Õpetaja Kukk on põhjalik inimene, kes tõsise toimingu ajal naljalt mobiili ei haara ja kärsitust üles ei näita, ka siis, kui tegelikult kell „surub“. Tal on eriline võime siiski igale poole õigeks ajaks jõuda, eetris näib ta liikuvat samasuguse kergusega kui maismaad mööda. Jumal aitab? Ikka vist.
Mihkel Kukk oskab teavet õhust haarata, see omadus paistab silma ka tema kirjatükkide ja jutluste puhul, mida kuulajad kõrgelt hindavad. Tema jutluses on mõtteivasid alati rohkem kui üks ning läbiv teema tõstab kirikukalendris etteantava sündmuse ikka laiemale alusele.
Kui Mihkel Kukk poleks vaimulik, siis kergesti võinuks ta olla sulemees, näiteks ajakirjanik või ka filmitegija. Tema sulg on kerge, kirjatükid loetavad ja sisutihedad. Tegelikult tahakski ta pigem ise endast kirjutada, kui lasta end intervjueerijal küsitleda.
Kümne aasta eest kirjutas õpetaja Kukk Rap­la koguduse ajalehes oma esimese juubeli puhul vaatega lapsepõlve põhjaliku loo, mida siinkirjutaja väga soovitab lugeda kui huvitavat nii ajastutruuduse mõttes kui ka kirjutaja kohta lähemalt teada tahtjal. Et mitte kõike ümber jutustada, olgu mõned lõigud temalt endalt lükitud sellessegi loosse.

Vennastekoguduslik taust
… Isa oli noorena oma kodukihelkonnas Mihklis saanud vennastekoguduse usulise äratuse. Ilmikjutlustajana Pärnus ja Pärnumaal tuli ta toime ka jumalateenistuste, ristimiste ja matuste pidamisega. Eriti vajalik oli see sõjajärgsetel aastatel, mil vaimulikest oli väga suur puudus. Isa oli rahvamees, suure tutvuskonnaga …
Kuni ametliku keelustamiseni 1950ndate keskpaigas tegutses Kukkede kodus Vana-Pärnus palvemaja, kus paar korda nädalas regulaar­seid palvetunde peeti. Ema mängis harmooniumi ja juhatas isegi väikest lauluansamblit. Hiljem koguneti kas sünnipäeva, surma-aastapäeva või muu tähtpäeva ettekäändel, kuhu tuli alati rohkesti külalisi, sealhulgas tuntud pastoreidki, kellele väike Mihkel juba maast-madalast aukartuses alt üles vaatama õppis.
Tollastes oludes pidime olema arukad nagu maod ja tasased nagu tuvid, meenutab õpetaja Kukk toonaseid aegu, kuid ei mäleta, et keegi nende peale otse kaevanud oleks. Rahvusliku hoiaku ja poliitilise meelsuse ütleb ta pärinevat emalt, kes õhtuti ragiseva raadioaparaadi ääres Ameerika Häälest tõeseid uudiseid kinni püüda üritas.
… Meie koju ei ostetud põhimõtteliselt televiisorit. Käisin seda vaatamas naabrilaste juures. Esimese teleri ostsin 14aastaselt oma raha eest, mida olin teeninud fotograafiaga tegeldes. Isa oli aednikukutsega elupõline eraettevõtjast (ka nõukogude ajal!) pärjategija. Mäletan, kuidas ema koduse „majandusministrina“ alati muretses selle pärast, kas kõrgendatud tulumaksu tasumise tähtajaks on ikka vajalik rahasumma olemas. Kuna vanemad olid sügavalt usklikud inimesed, siis tagantjärele vaadates oli meie elu peal Jumala õnnistus. Rikkust ei olnud, aga millestki olulisest puudust ka mitte …
Paljud kristlased seostavad oma usu juurde jõudmist isiklike vaimulike läbielamiste ehk lausa ärkamisega, mille päeva ja tundigi nad täpselt nimetada teavad. Enda kohta ütleb Mihkel Kukk, et temal selliseid ekstreemseid kogemusi ei ole, sest Jumal on tema elus kogu aeg olemas ja kohal olnud. See on ühest küljest suur kingitus ja privileeg, kuid teisalt võib selline emapiimaga kaasa saadud usk jääda ka pealiskaudseks ja hiljem hoopis kaduda.
Õpetaja Kukk tänab Jumalat, et temaga nii pole juhtunud, ja meenutab 1980ndate lõpus alanud suurte muutuste aega meie ühiskonnas, kui paljude inimeste senised liivale rajatud tõekspidamised kokku kukkusid. Siis tuldi massiliselt kirikusse abi otsima ka Jumalalt, kellest seni kauges kaares mööda käidud oldi. Noore vaimuliku jaoks olid need erakordselt õpetlikud ajad.

Vaimulik kutsumus
Mihkel Kukk jõudis kirikutööle juba sügaval nõukogude ajal, mis ei olnud tema puhul ka mitte meelsuse näitamine, vaid pigem järgnemine kutsumusele. Ligi paarkümmend aastat varem sama tee valinud vanema venna Kalju eeskuju oli talle ühtviisi nii innustav kui ka hoiatav. Ühes on ta aga veendunud: ega vaimuliku ametit saagi vist päriselt ise valida, pigem valib amet meid. Sa võid teatud hetkel küll selle eest põgeneda, kuid lõpuks saab ta su ikka kätte, ütleb Mihkel Kukk oma isiklikele kogemustele tuginedes.
… Jumalateenistused jätsid mulle juba lapsena alati suure elamuse. Pärnu Eliisabeti kirikus olime isaga alati orelirõdul, kust sai hea ülevaate teenistustel toimuvast. Peatselt hakkasin ka neid kodus jäljendama. Toanurka ehitasin mänguklotsidest altari ja kantsli, lasin õmmelda meessoost nukkudele talaarid ning lõkad (naisvaimulikke siis veel ei olnud) ja pidasin isa tsaariaegsest gooti kirjaga agendast jumalateenistusi …
… Koolis olin keskmine õpilane, kõige nõrgemad olid reaalained. Elukutse valikul oli mõtteks ka vaimulikutee, kuid ma ei pidanud õigeks sellele põllule liiga vähese elukogemusega minna, sest pastoriameti suhtes oli mul liiga suur respekt. Valisin Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonna kõige humanitaarsema, tööstuse planeerimise eriala. Kuigi lõpetasin selle, oli selge, et majandus ei ole ala, mis pakuks mulle täit rahuldust. Pärast sõjaväeteenistust sain tööle Tallinna Püha Vaimu koguduse kantseleisse, kus õpetajaks oli Jaan Kiivit. Ühtlasi alustasin õpinguid usuteaduse instituudis. Kuid juba enne, kui jõudsin saada kätte oma õpinguraamatu, kutsus Tiit Salumäe mind Haapsalu ja Ridala kogudusse endale appi …
Üheks Mihkel Kuke kreedoks, mille ta juba kodust kaasa on saanud, on see, et ristiinimese loomulik elu peab olema püha ja püha elu loomulik. Nii on ka tema oma usus just loomulikuna tugev olnud ega mõtle üle asjadest, milleni me nagunii ei küündi. Kasvõi seda, kas me ikka suudame Jumalat alati lõpuni mõista ja usaldada. „Hoopis olulisem on, kas Jumal minusse usub ja mind usaldab. Vaimuliku ametis on see üks tähtsamaid küsimusi üldse,“ ütleb Mihkel Kukk, kes teab, et seda usaldust ei suuda keegi kunagi välja teenida. Seda tohib vaid alandlikult paluda. Suurimaks inimlikuks tunnustuseks on talle see, kui kuuleb vahel inimesi ütlevat, et õpetaja tõesti ka ise usub seda, mida räägib.

Paikkonna patrioot
Oma esimest, ligi üheksa aasta pikkust teenistust Tallinna Kaarli koguduses teise õpetajana peab Mihkel Kukk enda jaoks hindamatuks kogemuste ammutamise ajaks ning ühtlasi heaks hüppelauaks veerand sajandi eest ühte Eestimaa suuremasse maakogudusse iseseisvale vastutusrikkale tööle asumisel.
Kuigi õpetaja Kukk pole ise Raplamaa päritolu, välja arvatud see, et ema oli sündinud Märjamaal ja üles kasvanud Vigalas, on ta selle ajaga siinseid inimesi ja piirkonna eripära põhjalikult tundma ja armastama õppinud. Et Rapla kogudus on tugeva vennastekogudusliku taustaga, kergendas see kindlasti siia sisseelamist. Ka inimesed on aja jooksul oma õpetaja omaks võtnud, peavad temast lugu ja hindavad ta tegemisi.
Rapla endise rajoonikeskuse ja praeguse maakonnalinnana on kujunenud suures osas nõukogude ajal Eestimaa eri paigust siia tööle tulnute või suunatute arvel, mistõttu paikkondlik identiteet on Mihkel Kuke sõnul paremini nähtav ja tunnetatav just maapiirkondades. Tal on hea meel, et külaliikumine on Raplamaal heal järjel, see on hõlbustanud ka kihelkondliku mõtteviisi kiiret omaksvõtmist. Juba oma esimesel suvel algatas õpetaja Raplas kihelkonnapäevade pidamise traditsiooni, mis on aastate jooksul aina uusi avaldusvorme leidnud.
Pealegi on praegune Raplamaa kunagise Lõuna-Harjumaana väga kuulsusrikka ajalooga kant. Mullu möödus 800 aastat muinaseestlaste parlamendina tuntud Raikküla kärajate esmamainimisest Henriku Liivimaa kroonikas, mistõttu võib Raikküla pidada Eesti parlamentarismi hälliks ning koguni Muinas-Eesti pealinnaks. Õpetaja Kukk ütleb, et Rapla kihelkonna vaimseks keskuseks on see piirkond jäänud siiani. Raikkülast on pärit eesti teoloogia suurkuju Uku Masing, kellele Lipa koolimajas on pühendatud väärikas mälestustuba. Sealses mõisapargis on aga ka nimeline mälestuspink esimesele Saksamaa riigikantslerile Otto von Bismarckile, kes täpselt 150 aastat tagasi, 1867. aastal külastas oma sõpra ja ülikoolikaaslast, tunnustatud loodusteadlast krahv Alexander von Keyserlingi, kellele Bismarck oli pakkunud Preisimaa kultuuriministri kohta, millest Raikküla mõisnik oli aga keeldunud.
Õpetaja Kukk ütleb, et eks tedagi ole nn parematele jahimaadele meelitatud, kuid ta pole kiusatustele järele andnud. Tal lihtsalt polevat karjeristi geeni. Oma senistele ametikohtadele ei ole Mihkel Kukk enda sõnul isegi mitte valitud, vaid kirikuvalitsuse poolt määratud. Just seetõttu ei ole tal ka midagi kahetseda, vaid ainult tänulik olla Jumalale ja kõigile neile headele inimestele, kes on aidanud tal rajada oma eluhoone kindlale kaljule.
Juune Holvandus

Mihkel Kukk
Sündinud 9. märtsil 1957 Pärnus
Ordineeritud 12.04.1983 Tallinna toomkirikus peapiiskop Hargi poolt
Hariduskäik: Pärnu 4. keskkool, Tallinna polütehniline instituut, EELK usuteaduse instituut
Teenistuskäik: 1983–1992 Tallinna Toompea Kaarli koguduse I pihtkond, alates 1992 Rapla ja Järvakandi kogudus
Tunnustused: EELK Teeneteristi III järk 2007, aasta vaimulik 2009, Rapla maakonna hõbedane vapimärk 2016, Rapla valla aukodanik 2016
Pere: abikaasa Anneli, poeg Jakob ja tütar Triin

Neljapäeval, 9. märtsil kell 12 on Rapla pastoraadi saalis armulauaga palvus koos tordi ja kohviga kõigile õnnitlejatele.