Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Killuke rahu tänases päevas

25.11.2020 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond

Kaili Särg.

„Millal see koroona ükskord otsa saab?“ küsis ohates haigustest räsitud vanem härra. Istusin tema voodi kõrval ja mõtlesin, mida vastata. Mees jõudis minust ette: „Ega ta vist päriselt enam otsa saagi, eks ole? Harjutakse ära ja õpitakse sellega elama … Aga seda ma ütlen, et sellist asja pole küll enne nähtud!“

See mees vastas ise oma küsimusele. Nii palju, kui sellele üldse vastata saab. Hingehoidjana puutun tihti kokku küsimustega, millele minul pole vastuseid. Küsimustega, mis on kohased esitada Jumalale. Küsimustega, mis oma olemuselt ongi ennekõike retoorilised. 

Küsimus millal? on kindlasti üks nendest küsimustest, mille juurde oma elu jooksul ikka ja jälle tagasi tuleme. Usutavasti polnud koroonaviiruse millal? ka minu ees lebava mehe esimene sedalaadi mõtisklus. Suure tõenäosusega küsis ta endalt pisikese poisina: „Millal ma suureks kasvan?“ Noore täiskasvanuna võis olla tema küsimus: „Millal ma enda kõrvale kaasa leian?“

Tema elu jooksul on muutunud mitmed poliitilised olud ja isegi riiklik kuuluvus. Selle kõige käigus võis ikka ja jälle üles kerkida küsimus millal?. Aga kõige lõpuks jõuab kõik küsimuseni, mis on meie vahel olnud juba mitme kokkusaamise raames: „Millal ma lähen? Millal surm lõpuks mu võtab?“

Meil igaühel on oma isiklikud millal-küsimused. Iga lugeja, kes siinkohal peatub, suudab leida iseenda millal-küsimuse. Võib-olla on see miski, mida me pole kordagi suusõnaliselt välja öelnud. See võib olla seotud meie igatsusega kellegi või millegi järele. 

Sealsamas võib see aga olla seotud raske perioodiga, mida parasjagu oma elus läbima peame. See on punkt, kus kohtume hingehoidjatele tuttavate küsimustega: millal see õudus mu elus lõpeb; millal ma saan tagasi normaalse elu; millal ma saan kogeda rahu?

Nüüd, kus paljud on ilmselt jõudnud oma isikliku millal-küsimuseni, tahan lugejat julgustada selles küsimuses pisut edasi liikuma. Ma ei taha Sulle anda vastuseid – see kirjatükk julgustab Sind veel enam küsima. Tahan, et peatuksid korraks ja küsiksid järgmise küsimuse: mis muutub minu elus, kui ma saan teada vastuse küsimusele, millal?

Mõnikord küsin viimset tundi ootavatelt vanuritelt, kas nad on mõelnud sellele, mis oleks teisiti, kui nad teaksid täpselt seda päeva ja tundi, millal nad surevad. Kas nad tegelikult kohe päris ausalt tahaksid seda teada? Korduvalt oleme jõudnud arutelu käigus sinna, et tegelikult ei pruugigi see olla sugugi halb variant, kui me ei tea ette järgmisi samme ja käike. 

Olen imetlusega kuulnud kõrge eaga tekkinud elutarkust: „See on päris hea, et ma ei teadnud neile (millal-) küsimustele vastust ette.“ Mulle, kellel on elu jooksul ilmselt ees veel palju millal-küsimusi, on selline nending julgustuseks.

Omal moel tahaksingi siinkohal välja tuua, et millal? on trikiga küsimus. See keskendub tihti sellele osale tulevikust, mille üle meil on väga vähe kontrolli. Siinkohal meenub mulle, kuidas jüngrid uurisid Jeesuselt, millal tuleb templi hävitamine ning mis on Jeesuse tuleku ja selle ajastu lõputäht (Mt 24). Vastuseks said nad teada, et seda täpset aega ja tundi pole neile teada antud, ning õhutuse valvamiseks. Ei mingit selget vastust küsimusele, millal.

Mina tooksin siia kõrvale küsimuse „kuidas praegu?“. Mil moel saaksin ma parimal moel hakkama praeguses hetkes? Mõnikord peame lihtsalt küsimuse ümber vormistama ning lahendus saab selgemaks. Selmet küsida, millal ometi raske periood mu elus lõpeb ning tuleb rahu, saan küsida, kuidas ma saan hetkel teha midagi pisikest ja mulle meeldivat asja, et leida eneses killuke rahuhetke. Vastus võib olla palves, vastus võib olla Piibli lugemises, aga ka lemmikjäätises, jalutuskäigus või soojas dušis. 

Tulen tagasi mõtiskluse algusesse. Ühiskondlikul tasandil suurima millal-küsimuse juurde. Vähe on neid, kes poleks vana mehega samu mõtteradu kordagi käinud. Vähe on ka neid, kellele pole praegu maailmas toimuv kordagi emotsioone tekitanud. Tean minagi omast käest nii ootamatu eneseisolatsiooni kui testi läbimise kogemust. 

Rahu saab rikutud, kui vaatame viirust ümbritsevale infole ning fokusseerime koroonaga seotud küsimused tulevikule. Kui aga keskendume sellele, et elame maailmas, kus Jumal pole meist enamikule andnud tuleviku nägemist, saame pöörata oma pilgud pisikestele rahuhetkedele tänases päevas. 

Kaili Särg

Teemad:

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)