Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kiirustamata, avatuna märguannet oodates

25.02.2015 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Heilika ja ema Ksenia pidasid pikki ja tõsiseid vestlusi. Astrida Konstante

Heilika Pikkov (32) sattus Iisraeli pealtnäha juhuslikult, läks Euroopa vabatahtlike programmi vahendusel kaheksaks kuuks pärast telerežii eriala lõpetamist kõrgkoolis. Selles riigis asuvad tegelikult kaks maad: Palestiina ja Iisrael. Tema sattus kõigepealt elama Iisraeli, Vahemere rannikule Ashdodi linnakesse.

«Nagu paljud paigad Iisraelis on Ashdod paneelmajade linn, püsti pandud 50 aastaga pärast juudiriigi loomist. Seal elavad vaid väikekodanlikud pereinimesed ning endistest Nõukogude Liidu riikidest sisse rännanud pensionärid, nii-öelda uued immigrandid. Ajaloolis-kultuurilises plaanis on vanast vilistite linnast säilinud vaid üks tähendusrikas koht – Joona mägi, kuhu olevat maetud seesama prohvet Joona, kes valaskala kõhus kolm ööd ja päeva tormisel merel pidi veetma,» kirjutab Heilika oma hiljuti ilmunud raamatus «Minu Jeruusalemm».

Iisrael inspireeris filmima
Vabatahtlikku tööd tegi Heilika kohalikus telejaamas. Tema ülesandeks oli filmida ja kokku monteerida heebreakeelseid lugusid, millest ta esialgu mitte sõnakesti aru ei saanud. Olles paar kuud immigrantidele mõeldud keeltekoolis ivriiti ehk uusheebrea keelt õppinud, hakkas pilt selginema.
Samal ajal kasvas soov ka ise filmi teha. Täiesti omal käel valmiski Ashdodis Heilika esimene dokumentaalfilm «Keerubite mäss». Hiljem sündis Iisraelis ka tema seni tuntuim film «Õlimäe õied», mis viis pikemateks perioodideks palvetavasse linna Jeruusalemma. Täpsemalt Ida-Jeruusalemma, mis on osa okupeeritud Palestiina aladest.
Filmi peakangelanna, Õlimäe Issanda Taevaminemise kloostri eestlannast väikese skeema nunna, nüüd juba 90-le läheneva ema Kseniaga tutvus Heilika esialgu hoopis Eestis. Vaatamata kõrgele eale käib nunn oma sünnimaal soovijatega kohtumas, annab neile hingeabi, peab kirjavahetust. Loomulikult päris-kirjavahetust, mitte meilindust.
Heilika oli temast põgusalt kuulnud, kuni ühel päeval tuli tema mobiilile sõnum tundmatult numbrilt: «Ema Ksenia on praegu Eestis. Mine ja saa temaga kokku.» Juurde oli märgitud ema Ksenia aadress ja telefoninumber.

Juhus, suunamine või märk
Küsin, kas Heilika usub, et meid suunatakse elus kusagilt vajalikele radadele. «Jah, ikka,» vastab ta. «Kindlasti toimib siin maailmas C. G. Jungi kirjeldatud tähendusrikaste kokkusattumuste, sünkroonsuste teema.» Tema eelmine film «Kiri Ruhnust» sai samuti alguse juhuslikust kohtumisest. «Sõitsin Ruhnu saarele, et teha uurimistööd ühe Eesti-Saksa koostööfilmi tarvis, ja esimene inimene, keda praamil kohtasin, oli noor õpetajanna Kadri. Ta oli hiljuti mandrilt saarele tulnud, et asuda tööle imeväikeses Ruhnu koolis. Temast sündis hoopis uus ja omaette film.»
Jälle üks huvitav lugu naisest? «Naiste lugudega seotud teemadering on mind tõesti köitnud ja köidab jätkuvalt, kuid pigem ütleksin, et mind huvitab laiemalt see, mis toimub inimese peas, hinges, tema elus. Olgu ta siis naine või mees. Inimese sisemised konfliktid, väikesed ja isiklikud asjad on teinekord need kõige huvitavamad,» räägib Heilika.
Ema Kseniaga tutvudes ütles intuitsioon talle, et selles naises on peidus suur lugu ja see viis teda ka kloostrisse, mitte niivõrd isiklikud usulised otsingud. Heilika on usutunnistuselt ja perekondlikult taustalt luterlane. Usuteaduse Instituudis, mis oli heaks vaimseks täienduseks väga praktilise suunaga telerežii õpinguile, tuli koostada üks referaat, millega ta läks ema Ksenia juurde, hinges lootus temast kunagi film teha. Aga siis, aastal 2008, oli see veel kättesaamatu unistus.

Oma vanavanemate usku
Võib-olla oleks lähenemine ema Kseniale olnud lihtsam, kui Heilika olnuks õigeusklik. «Olen tajunud küll, kuidas õigeusklikel leidub kohe sama lainepikkus. Oli kord võimalus näha ema Ksenia ja Arvo Pärdi kokkusaamist. Otsekohe samas helistikus, muidugi, nad on ka ealiselt üksteisele väga lähedal … Aga olen ikka mõelnud, et usku ei vahetata, igatahes mitte ilma mõjuva põhjuse või sisemise sunnita,» arvab Heilika.
«Ema Kseniaga on see teema samuti jutuks olnud. Tema kinnitab samuti, et usku ei vahetata, aga teisalt on ta vahel ikkagi jõudnud välja selleni, et ma peaksin saama õigeusklikuks,» naeratab ta. Ta mõtleb natuke ja leiab siis, et tegelikult käib ta Tallinnas ootamatult sageli väikeses Nõmme õigeusu kirikus. «Meie kodust mõne minuti kaugusel on kolm kirikut, olen neis kõigis käinud.»
Heilika tunneb tihedat sidet oma vanavanematega, kellest kaks on juba meie hulgast lahkunud, kuid kelle elukogemustest on tal lindis kümnete tundide viisi salvestisi. «Rindele minek, sunnitöölaagrid ja tööpataljonid – ikka sõda oli see, mis nende põlvkonna saatuse määras. Muidugi aitasid need lood mul ka ema Ksenia sõjaaegset noorust mõista.»

Elades kahe projekti vahel
Kas Heilika teab juba, millest tuleb järgmine film või raamat? «Eks ma vaikselt tegutsen ja ootan olulist märki,» vastab ta. «Samas ei tasu üle mõelda ja iga sündmuse üle juurelda, kas see on nüüd see märk või mitte. Peab lihtsalt olema avatud, laskma inimesi ja sündmusi oma ellu,» selgitab Heilika.
«Asetan end sageli teadlikult olukorda, kus saan võõrastega suhelda. Kui olukord tõmbab kaasa, lasen asjal minna, sest sellest võib sündida midagi huvitavat. Ma ei taha kapselduda. Kuigi olen märganud, et kui mul parajasti on mõni film või muu töömahukam loominguline projekt pooleli, siis ma nii lihtsalt uusi teemasid enda ligi ei lase. Ma ei suuda korraga süvitsi mitme asjaga tegelda.»
Filmitegija elu käibki projektist projektini. Nüüd on Õlimäe-projekt täiesti valmis – see, mis filmis ütlemata jäi, sai välja öeldud päevikust välja kasvanud raamatus. Raamat oli kindlasti isiklikum, filmis pole autorit kuigi palju märgata. Hea intervjueerija pigem peegeldab intervjueeritavat. «Dokumentalistil peab olema väga hea empaatiavõime, oskus inimesi lahti muukida, kuidagi ennast omaks teha ja neile naha alla pugeda. Nojah, selleks on ka elukogemust vaja, aga pigem on see oskus, mis on sulle iseloomulik või kaasasündinud,» on Heilika öelnud Müürilehele antud intervjuus.
Dokfilme meeldib talle teha peaaegu üksi. «Meeldib töötada aeglaselt, kiirustamata, et elu jõuaks muutuda ja inimene selle sees.» Hea sisemine rütm on tuntav ka Heilika raamatutekstist. Sealt saab lugeja veel teada, kes on Heilika ise, mis teda pühal maal peale kloostrielu huvitas ja kuidas ta koges Jeruusalemma, kus igal viimasel kui ruutmeetril on usk, kultuur, päevapoliitika ja sotsiaalelu nii tihedalt kokku põimunud, et seda on peaaegu võimatu lahti harutada.
Juune Holvandus

Heilika Pikkov
Sündinud 9. mail 1982 Tartus
2000 lõpetanud Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi
2000–2004 Tallinna ülikool, telerežii eriala
2005–2008 EELK UI, kristlik kultuurilugu
2002–2009 PÖFFi alafestivali «Animated Dreams» peakorraldaja
2012. aastast vabakutseline dokfilmide režissöör ja operaator, kultuurikorraldaja

Filmid
2013 «Õlimäe õied»
2010 «Normaalne»
2009 «Isa, Poeg ja Teatri Vaim»
2009 «Kiri Ruhnust»
2008 «Toomiku film»
2006 «Keerubite mäss»

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)