Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Kiida lõpmatut armu

08.05.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde!
Jh 12:32
Enne maailma loomist, enne kõiki aegu oli Jeesus kirgastatud oma Isa juures. Ja selle kirkusega tuli Ta meie juurde, et meie meel lööks helkima Jumala mõistmise valguses.
Kuid meie oleme ainult piisad sellest kirkuse ookeanist, mis oli Tema. Ja mis on Tema. Ta ju läks tagasi oma Isa juurde. Ja kui meie meel on valgustatud, siis taipame, et kogu universum kuulub Jeesusele, meie Päästjale.
Pole ainsatki tähte sadade ja tuhandete miljardite tähtede seas, mis ei hõiskaks, pole ainsatki taime maa peale, mis ei rõõmustaks, sest Jumal on ennast ilmutanud. Ja inimese kujul! Oh kiida, kiida, kiida vaid seda lõpmatut armu, mis on meile osaks saanud! Sest kõik on muutunud. Pole ainsatki soppi Kõiksuses, mida ei läbistaks Jumala armastus, sellest hoolimata, et päike tapaks meid, kui me alasti satuks kosmosesse.
Päike kustub kord, inimkond kaob Maa pealt, kuid see pole traagiline, sest Jumal on näidanud end ja lunastanud meid surmast ning meil ei ole vaja muud kui oodata, oodata seda hetke, kui Ta meid muudab oma kirkuse ihu sarnaseks ning tõmbab meid kõiki enda juurde, sinna, kus on igavene elu, ELU, millel pole lõppu. ELU, mis pole kannatus.
Aamen.
Jaan Tooming

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)