Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kevadootus valimiste vahel

14.01.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Peapiiskopi valimiste aeg on läbi, riigikogu ja valitsusjuhi valimiste aeg on ees. Nii Eesti kiriku kui Eesti riigi uue valitsuse moodustamine käib, veel enne kevadet näeme tulemusi. Seni saab igaüks oma soovunelmaid hellitada ja tarkust jagada. Mulle tundub, et see kevad tuleb teisiti, nagu poeet ja omaaegne siseministeeriumi töötaja Henrik Visnapuu 1919. aastal kirjutas.
Eelmiste valitsuste ajal (pean silmas Andres Põderi ja Andrus Ansipi moodustatud valitsusi) on meid rohkem või vähem raputanud mõned sise- ja mõned välispoliitilised teemad, isegi tragöödiad, mille mõjud ka siseriiklikult on pungunud.
Soome koolides toime pandud tapmised tõid järgija ka Viljandi Paalalinna gümnaasiumis. Inimjaht Salman Rushdiele viis loogiliselt üle Dagbladeti toimetuse Kopenhaagenist Pariisi, kus Charlie Hebdo toimetuses tapeti 12 inimest. Mulle tundub, et naeruvääristatud prohvetipilte Taanis ja Pariisis (ning neid ilmus ka eesti aja- ja kultuurilehtedes) ning sellele järgnenut saab ootamatult paigutada samasse paradigmasse MPEÕK katedraalide kerkimisega mõlemal pool Eesti piiri, sealhulgas Tallinnas. Nii prohvetipiltide kui Rushdie värsside ümber käinud jõuharjutused, antisemiitlikud rünnakud, tulistamised Põhjalas ja Lõuna-Euroopas kui ka MPEÕK katedraalide püstitamine eesti kultuuriruumis, varjavad altaritaguste seintena põhjusi: ebaõnnestunud lõimimispoliitikat, ühiskonna fragmenteerumist, rahvusrühmade tõrjutust, vaimset, emotsionaalset ja ainelist vaesust, üksikisiku marginaliseerumist ning desotsialiseerumist ja ühise suure Euroopa (loe Eesti) idee puudumist. Ja muidugi ka eurooplaste vaimse ja füüsilise vananemise ja moskoviitide revanšiihaluse koosmõju.
Kuigi Norras ühe saare vallutanud massimõrvar Anders Behring Breivik on tänapäeval tuntum kui Henrik Ibsen, kuninganna Sonjast rääkimata, ei ole vägivallailmingud ainsad indikaatorid kristliku Euroopa pehkimisest.
Eelmiste valitsuste ajal pühitseti või vähemalt legaliseeriti hoogsalt kõrvalekaldeid, traditsioonilised normid ja väärtused desakraliseeriti. Sama lugu on ka kirikute müümise ja väärkasutamisega suures osas Euroopast. Alguses oli tühjus, siis kaos ja siis laat. Juba 2007. aastal, kui Ärileht teatas, et Berliini uus­apostlik kogudus müüs kaks kirikut muslimitele ning nüüd on seal mošeed, kommenteeris praegune peapiiskop electus Urmas Viilma, et ta ei usu, et Eestis saaks midagi sellist juhtuda.
Siiski on mõned ärevusttekitavad märgid või helid, mis lubavad oletada, et juba müügis olnud Tartu Kolgata koguduse Tähe tänava palvemaja (müüdud teatriinimestele), uusapostlik kirik Veski tänaval (ostja Kolgata kogudus) ning Harkujärve kirik on suurema fuuga eelmäng, Narva Aleksandri kirik kulminatsioon, edasi tuleb juba rutiin. Rutiini viigilehe varjus võib leige postkristlik ühiskond kanda ka muu usulise või rahvusliku äärmusluse seemet. Selle vägagi erinevate väljunditega sisemise pehkimise ja pungumisega tulebki uutel valitsustel tegelda. Soovitavalt teineteist toetades, sest tühjus sünnitab meeleheidet, meeleheide kaost, kaos kannatusi ja müüdavust.
Kuidas see toetamine siis käib? Valitsemisprogrammidele inimeste vajadustele vastavaid sisendeid andes, nende realiseerimisel osaledes ning tühjust mõtestatud elu ja kõnetavate väärtustega asendades. Ülaltoodud näidete raamistikku jäädes oleks selleks venekeelse töö toetamine, töökohtade loomine, võlanõustamine ning väärtuskasvatus. Uued valitsused peavad leidma ühendava suure idee, ületama vastuolusid, osalema oikumeenilises ja rahvuslikus dialoogis, lõimumises ja vaesuse vähendamises, seda nii kirikus kui ühiskonnas, aitama kaasa kultuurilise ja usulise harituse omandamisele.
Diakoonia- ja ühiskonnatöö talitus soovib uutele assessoritele ja ministritele koostöövalmidust Eesti rahvuslike huvide järgimisel ja ühise hüve taotlemisel ning leidmisel. Omalt poolt püüame edendada nii piire ületavat kui siseriiklikku ühiskonnatööd, et meile hoida ja arendada antud maa ja ilm oleks turvalisem ja rõõmurikkam. Siis jõuame ka presidendivalimisteni.
See aasta tuleb kevad teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti, see aasta teisiti,
Ja kevad teisiti ja tuleb teisiti,
Tiu-tiu! Ja teisiti ja hoopis teisiti!
Henrik Visnapuu (Kolmas kiri Ingile)

Yprus_13.03.2010

 

 

 
 
 
Avo Üprus,
konsistooriumi diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse juhataja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)