Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kevadel Jaakobi teele

01.04.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Maarika Traat kutsub huvilisi Camino de Santiagot avastama. Liina Raudvassar

Põhjusi, miks võetakse ette rännak Hispaaniasse Camino de Santiagosse (Santiago tee), on erinevaid, kinnitab Maarika Traat, kes kutsub huvilisi ühinema endaga retkel mööda Jaakobi teed juba sel kevadel.

Millal jõudsite esmakordselt Santiago teele?
Maarika Traat: 2011. aastal. Tegin läbi kõige levinuma marsruudi, nn Prantsuse tee, mis algab Hispaania-Prantsuse piirilt, kust on 800 kilomeetrit Santiagoni. Rännak vältas vähem kui kuu.

Kuivõrd kattus kohapeal kogetu eelneva ettekujutusega?
Eks see ole ju kaunis tavaline, et ettekujutus ja reaalsus erinevad – nii ka seekord. Ootasin, et sealsete kohtade eriline maagia või lihtsalt füüsiline kurnatus jätab sügavama jälje ja kutsub esile suuremaid muutusi. Muutusi muidugi oli – kasvõi see, et camino tuli minu ellu ja jäi –, aga päris teist inimest minust ei saanud. Samuti arvasin, et nii pika vahemaa läbimine on füüsiliselt palju raskem. Oletasin, et vajan ka puhkepäevi, aga tegelikult see nii ei olnud ning ma kõndisin iga päev edasi.

Seega ei olegi sadade kilomeetrite läbimine füüsiliselt sugugi raske?
Eks ikka on. Eriti kui ei ole igapäevast harjumust jalgsi käia. Aga midagi üle mõistuse ka ei ole – kõndimine on siiski väga loomulik edasiliikumise viis. Loomulikult on vaevusi. Õhtuti kannad tulitavad, nii et raske uinuda, aga hommikul puhanuna ärgates on valu kadunud. Santiagole lähenedes on vorm juba nii hea ja hoog sees, et on kahju matka lõpetada ja tahaks edasi minna.

Öeldakse, et õige palverännak algab koduuksest.
Seda mõttetera öeldi ka mulle ja sellest inspireeritult võtsingi teise palverännaku Santiagosse ette kodust, läbides jalgsi Eesti, Läti, Leedu, Poola. Saksamaal otsustasin, et ei lähe otse Prantsusmaale, vaid läbi Šveitsi. Hispaania-Prantsuse piirile jõudes kõndisin mööda Püreneesid ja läksin Hispaaniasse läbi Baskimaa. Kodust lahkusin maikuu viimasel päeval ja tagasi Eestisse jõudsin lennukiga jõuludeks.

Mitu paari saapaid teel kulus?
Esimestega kõndisin 3500 km. Saapatallad kulusid nii viledaks, et jalad said tugevalt kannatada ja kannapõletikust ei saanudki lahti. Püüdsin ühes Prantsuse linnakeses uued jalanõud osta, ent ei leidnud sobivaid. Vahepeal käisin sandaalidega, mis ei ole hea variant. Siis mulle laenati jalatsid, mida kasutasin seni, kuni kodust uued järele toodi, nendega käisin lõpuni.

Ja ikkagi, miks läksite ja lähete taas, juba kuuendat korda?
Esimesel korral oli peamine põhjus soov võtta aeg maha ning lootus, et see aitab edasisi sihte selgitada. Jah, sihid muutusidki ja camino’ga olen siiani tihedasse seosesse jäänud. Aastas kord, vahel ka kaks olen sellel teel.
Siiani olen kõige enam käinud nn Prantsuse teed, mis ongi kõige populaarsem. Unistus on läbida ka teisi teid, sest tegelikult on Santiagosse viivate teede võrgustik tihe, samasse sihtpunkti jõudmiseks on mitmeid võimalusi.

Öeldakse, et camino’le polegi vaja kaaslasega minna, sest ta on juba teel ja ootab sind.
Minu kogemus on sama. Väga oluline on kaaspalveränduritega kohtuda, et jagada mõtteid, kogemusi ja lugusid. Inimesed loovadki selle erilise atmosfääri ja maagia, mille pärast tahan ikka ja jälle tagasi minna.

Santiagos käib aastas vähemalt 200 000 inimest. Kas rajal kitsaks ei lähe?
Oleneb aastaajast. Eriti rahvarohke on suvel, mil inimestel on pikad puhkused. Näiteks augustis ma sinna küll ei kipuks. Ma lihtsalt ei taha joosta, selleks et leida ööseks peavari. Soovin kõndida rahulikult valitud tempos ja teha pause oma soovi järgi.

Kas teie pakutud reiside ajastus arvestab seda?
Jah, aprillis ja mais ei ole veel liiga palju rahvast ja see on minu kogemuste järgi igati mõistlik aeg palverännakuks.

Jagate 800 km kolmeks ja pakute huvilistele kolme alguspunkti.
Jah, reisid toimuvad 10.–21. aprillini algusega Püreneedest; 22. aprillist 1. maini Burgosest La Meseta kõrgplatoolt ning 2.–12. maini algusega Galicia lähistel asuvast Astorgast ja jõuame Santiagosse.

Keda ootate oma palverännukaaslaseks?
Teretulnud on kõik, kel huvi. Kes arvavad, et neile meeldiks grupiga, mitte üksi. Minu idee on julgustada inimesi. Kes ei räägi võõrkeeli või on lihtsalt ujedad võõras keskkonnas.

Kuidas ennast retkeks ette valmistada? Kas tuleks trenni teha?
Kindlasti on mõistlik natuke trenni teha, aga samas vorm paraneb ka teel olles. Seega eelnev füüsiline ettevalmistus ei ole määrav. Olulisem on varustus. Väga head jalatsid ja mitmes kihis üleriided. Arvestama peab muutlike ilmaoludega. Kõigest kõige olulisem on ikkagi sisemine valmisolek. Kõigest saab täpsemalt lugeda veebileheküljelt www.jaakobitee.wordpress.com.
Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)