Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kevade meeliskelu, veidi nukker

18.04.2018 | | Rubriik: Arvamus

Meie nukrasse maailma on saabunud kevad. Miks nukrasse? Jeemenis on humanitaarkatastroof, vägevad purustavad pisukest. Ukrainas rahu on õbluke. Lähis-Ida kristlastel on elu tehtud võimatuks. Süüria on ängis. Iga päev terror, loodusturmad, mõttetud surmad.
Eestis on õitsema puhkemas võililled ja tulbid, ootame pulbitsevat rohelust. Aga me ei ole rahul ei valitsuse, ei elatustaseme, ei pensioni, ei haridustaseme, ei palkade ega iseendaga. Aga õnneks ei ole veel sõda … õnneks … kuigi sõjaõppused aina käivad ja räägitakse palju sõjast, julgeolekust ja kaitsest.
Aga igal päeval on omad mured. Ikka ärkame, käime tööl, seksime ja loodame, et elu läheb paremaks. Kuid Arktikas sulab jää, ilmad on läinud soojemaks ning üldiselt on lepitud sellega, et kliima soojenemist põhjustab inimene. Soojenemise lõpp ei ole just julgustav: liigid kaovad, merepind tõuseb ja uputab rannikuäärsed asustused, lõpuks pole meil enam võimalik elada ülekuumenenud ilmas. Jah, oleme arutud olendid, kes harva küsivad, harva tunnevad muret tuleviku pärast, sest argipäevamured uputavad meid. Pole aega, pole aega – see on nüüdisaja loosung.
Aga ühel päeval saab aeg otsa, igaühel meist. Me vaatame silma oma surmale ja variseme. Mis meist jääb? Mälestus. Aga kui kauaks ka mälestus? Kes mäletab hauda langenud põlvkondi, kes mäletab meie kaugeid esivanemaid? Nimetud hauad …
Kas on midagi muutunud sellest ajast peale, kui tsivilisatsioon tekkis? Linnad on kümme tuhat aastat vanad, kiri viis tuhat aastat, aga autod, lennukid, arvutid, mobiilid, telerid ja raadio ainult mõni inimpõlv tagasi ilmunud. Kas tehnika uuenemisega uueneb ka inimene? Kahjuks ei. Ainult üksikud on tõeliselt vabad ja rõõmsad. Tihti seostatakse vabadust raha ja rikkusega. Aga juba ammugi teadsid targad, et mida rohkem varandust, seda rohkem muresid.
Kas tarkust saab osta? Jah, kui lähed erakooli õppima. Aga on sul annet oma teadmisi rakendada, et sinust saaks loov isik? Tihti on teadmisi, kuid pole annet neid kasutada, tulutult möödub elu. Kultuurid on tulnud ja läinud, terved tsivilisatsioonid on mattunud liiva alla, kadunud jäljetult, ka rahvaid on kadunud jäljetult, ainult nimi on jäänud ajaloo annaalidesse. Aeg purustab, aeg jahvatab kõik tolmuks lõpuks, sest ka universum pole igavene.
Tahaks sinna, kus pole meie maailma nõmedust ja kannatusi, kus pole terrorit ega sõdu. Äkki on surm pääsetee sinna teistsugusesse universumisse, mille inimkond on aja jooksul nimetanud paradiisiks? Aga mida teha siin elus, et sinna pääseda? Selleks peame hülgama kõik inimliku, peame saama täiesti teiseks, täiesti uueks. Aga kuidas? Kes muudaks meid? Kes päästaks meid? Jeesus oli Päästja. Kas ootame tema tagasitulekut?

Tooming,Jaan24. veebruar 2012

 

 

 

 
 

Jaan Tooming,
lavastaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)