Esileht » Arvamused » Kolumn »

Keskteel püsimisest

20.09.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Itaalia kirjanik Giovanni Guareschi on kirjutanud vaimuka raamatu „Don Camillo väike maailm“. See kirjeldab väikest küla ja seal toimuvaid sagedasi konflikte kommunistist külavanema Peppone ja kohaliku preestri don Camillo vahel. Eraldi märkimist väärivad kindlasti veel don Camillo vaimukad dialoogid Kristusega. Ühena õpetlikumatest peatükkidest jäi mulle meelde Peppone lapse ristimise lugu:
„Ametirüüs don Camillo lähenes ristimisanumale.
„Mis te tahate talle nimeks panna?“ küsis ta Peppone naiselt.
„Lenin-Libero-Antonio,“ vastas naine.
„Siis mine ja lase ta Venemaal ristida,“ ütles don Camillo rahulikult, pannes katte ristimisvaagnale tagasi /../“
Don Camillo keeldumise järel ütleb Kristus talle, et laps tulnuks siiski ristida. Varsti tulebki kirikusse tagasi Peppone, kes nõuab lapse ristimist, don Camillo keeldub ja algab kaklus. Parajal hetkel annab don Camillo lõuahaagi ja Peppone langeb oimetuna maha. Mõne aja pärast ta toibub, võtab lapse sülle ja tuleb don Camillo juurde.
„Don Camillo, täies ametirüüs, ootas teda ristimisanuma juures, kindel nagu kalju. Peppone lähenes aeglaselt.
„Mis me talle nimeks paneme?“ küsis don Camillo.
„Camillo-Libero-Antonio,“ pomises Peppone.
„Ei! Me ristime ta Libero-Camillo-Leniniks,“ ütles ta. „Jah, ka Leniniks. Kui Camillo on naabriks, ei suuda niisugused tüübid nagu Lenin mitte midagi ära teha.““
Lugedes mõni aeg tagasi Eesti meedias käivat debatti kommunismi ja natsismi kuritegude võrdlustest, meenus mulle kirjeldatud lugu. Olgu kohe öeldud, et selle debati enda kohta mul teoreetilises plaanis seni ilmunud artiklitele uusi vaatenurki lisada ei ole. Eesti seisukohalt olen suuresti nõus neljakümnendatel aastatel, kui üks okupatsioon asendus teisega, tekkinud spontaanse rahvasuust pärineva laulusalmiga: meid röövel päästis röövli käest.
Nimetatud debati valguses on minu jaoks üles tõusnud pigem küsimus kesktee võimalikkusest. Nimelt olen mitmete oma tuttavate hulgas täheldanud, et natsismi-kommunismi debati raamistikus on neil üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele.
Nii olen üsna sageli märganud, kuidas rahvusluse puhul nihkutakse lähemale pigem rahvusluse karikatuurile, vabaduse kõrval unustatakse rõhutada vastutust ning solidaar­sust jne. Mulle näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatelise suunaga kaasnenud äärmusi ja liialdusi. Olgu need tehtud siis ajaloos või tänapäeval.
Näiteks olen aeg-ajalt lugema juhtunud Henriku Liivimaa kroonikat. Seal on mulle kui kristlasele palju südametunnistust kriipima panevaid kohti, olgu selleks Jumala kiitmine suure eestlaste tapmise eest Sakalas ja Ugandis või siis krooniku kommentaar pärast Muhu linnuse põletamist: „Saarlaste linnust neelab tuli, aga kristlased riisuvad rõõmsalt saaki.“
Loomulikult ei võrdsusta ma ajaloos valitsevaid tavasid tänapäevaga, kuid lihtsad küsimused, et miks on maailmas oma usu ja ideede levitamisel ikka ja jälle tapluseks läinud või kuidas kristliku armastuse käsk mingil hetkel täiesti ununeb, vajavad läbimõtlemist ja läbitunnetamist.
Samas mulle tundub, et just tänu kirjeldatud mõttematkadele olen oma usuga kaasneda võivatest nõrkustest teadlik. See teadmine aga tagab immuunsuse liialduste vastu, olgu selleks näiteks evolutsioonibioloogi Richard Dawkinsi püüded näidata religiooni kõige kurja juurena või usuliste äärmuste meelitavad virvatuled.
Tulles tagasi artikli alguses tsiteeritud loo juurde, siis keskteel püsimiseks on vaja ka häid liitlasi. Don Camillo ja Peppone on oma seisukohtade kaitsel itaallaslikult temperamentsed, lasevad õige sageli käiku rusikad, kuid äärmuste vastu ühendavad nad oma jõud. Seepärast ma laiendaksin natuke artikli alguses tsiteeritud ristimisloo kokkuvõtet: kus on kohal don Camillo ja Peppone, pole äärmuslikel tüüpidel suurt midagi teha.

Toomas Jürgenstein

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)