Esileht » Arvamused » Kolumn »

Keskmiselt väikese rahva maailmataju

18.06.2014 | | Rubriik: Kolumn

Kui õppeainel puudub osalejate piirarv, võib üliõpilane üht ainet ülikoolis õppida mistahes õppekavalt. Nii juhtus sel kevadel ühes mu inglise keeles loetavas aines («Religioon ja poliitika»), et sinna kogunes välismaiseid õppijaid rohkem kui kodumaiseid.
Ehkki aine ise oli kohustuslikuna mõeldud vaid eestikeelse magistriõppekava tudengitele (võrdlev poliitika), moodustasid eestlastest magistrandid auditooriumis arvulise vähemuse. Vahetusõppureid välismaalt on olnud kursustel ka varem, kuid mitte nii suurel arvul suurrahvaste seast kui sel korral.
Ameeriklasi, kanadalasi, prantslasi, sakslasi ja venelasi oli igaüht küll arvult vähem kui eestlasi, kuid üldpildis vähemusse jäänud eestlaste ja suurrahvaste maailmatajus ilmnesid nädalate möödudes selged erinevused.
Prantsusmaalt, Kanadast, Ameerika Ühendriikidest, Saksamaalt ja Hollandist tulnud üliõpilased on kodumaise meediakajastuse mõjul harjunud mõtlema sündmustest Iraagis, Süürias, Ukrainas või kriisist eurotsoonis lähtuvalt «oma seisukohast». See võib kattuda või erineda näiteks inglaste või itaallaste seisukohtadest või teiste kaasmaalaste arvamusest.
Eestlased tüüpilise väikerahvana on aga harjunud elama meediaruumis, kus kajastatakse pigem seda, mida arvatakse suurte rahvaste seas või mida arvavad suurrahvastest pärit poliitikud, teadlased ja ajaloolased. Enamasti elatakse pigem kaasa ja toetatakse ühte või mitut suurtest, ilma et suurte sündmuste mõtestamise protsessi iseseisvalt ja jõuliselt ise sekkutaks.
Nii juhtuski, et auditoorsetes aruteludes oli kanadalastel, ameeriklastel ja sakslastel alati midagi öelda. Prantslastel lisandus ka selge veendumus sellest, kuidas peaks olema ning mis on valesti selles, kuidas on. Eestlased olid üldjuhul kõigepealt pikalt vait ning see, mida nad lõpuks ütlesid, oli vähemalt üheksa korda enne ütlemist järele mõeldud, sisult kaalutletud ning põhjendatud pigem argumendi kui emotsionaalse veendumusega.
Sedalaadi mõttevahetuses osaleda on eestlastele ebamugav. Oma arvamuse omamisest ja selle väljendamisest lihtsam on jääda kuulama teisi, mõelda, et viimset tõde pole kellelgi ning kes olen mina, et ma peaksin ütlema teistele, kuidas õige on või olla võiks.
Iseasi oleks, kui need teised oleksid Gruusiast, Moldovast või Valgevenest. Sellisel juhul pärsiks sisemine enesetsensuur meie eneseväljendust vähem. Veel lihtsam aga oleks suhelda inimestega näiteks Mordvast või Udmurtiast. Võib-olla ei läheks siis just lausa monoloogiks, ent juttu jätkuks kindlasti kauemaks, sest nemad on veelgi väiksem rahvas kui meie.
Küsimus ei ole tudengites. Paari kuu pärast osalen erialasel üritusel töögrupis, kuhu said kandideerida politoloogid kogu Euroopast, ent kus ma olen ainus postkommunistliku Kesk- ja Ida-Euroopa esindaja (üritusel on küll mitmeid türklasi, ent ei ole ei poolakat ega rumeenlast, leedulast ega ukrainlast, venelast ega tšehhi). Kui mina üritusel ei osaleks, oleksid seal esindatud riikidest kõige väiksema rahvaarvuga Taani ja Soome.
Ma ei ole kindel, kas mul kolm päeva kestval üritusel õnnestub võtta sõna sama emotsiooni ja sagedusega, nagu seda teevad osalevad inglased, itaallased või prantslased, ent väikerahva vaikiva maailmataju barjääri tasub mul ületada kasvõi põhimõtte pärast. Et teised näeksid, et on küll Eestist, aga oskab ka rääkida.
Kujutan ette, et eestlased Euroopa Parlamendis on olemuslikult üsna sarnases olukorras. Minu üritusel on eestlasi natuke üle 4% (üks 24st ettekandega osalejast). Euroopa Parlamendis on eestlaste osakaal alla 1%. Minu üritusel pole bulgaarlasi või rumeenlasi, lätlasi ega leedulasi, europarlamendis on.
Muidugi oleks hea, kui rääkimine poleks ainult rääkimise pärast. Pole mõtet rääkida end suuremaks, kui me suudame olla või välja kanda. Samas ei tasu end ka väiksemaks või olematuks vaikida. Liiga pikalt ei tohiks jääda harjutama seda, mida öelda, sest nii ei pruugi rääkimiseni jõudagi. Pigem harjutada rääkimist, sest siis võib ilmneda, et meil täitsa on, mida öelda. Ja kui me ei korda alati seda, mida suuremad niigi räägivad, siis võivad nad märgata, et me oleme ka olemas.
Kilp,Alar

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)