Esileht » Online » Online artiklid »

Keskmine usklik on mitte-eestlasest naine

28.06.2010 | | Rubriik: Online artiklid

Täna avalikustatud Saar Polli uuring näitab, et usku peavad oma elus teistest olulisemaks mitte-eestlastest keskealised või pensionäridest naised.

 Usku tähtsaks pidavate inimeste hulk on aastatega tõusnud: 1990. aasta 18 protsendilt 1999. aasta 21 ja 2008. aasta 24 portsendini.

Ennast usklikuks pidavate inimeste arv on kasvanud 19 protsendilt 1990. aastal vastavalt 36 ja 42 protsendini 1999. ja 2008. aastal. Samal ajal on end mitteusklikeks pidavate inimeste arv langenud 67 protsendilt 44 ja 47 protsendini. Ateistide arv on tõusnud kolmelt kuuele protsendile.

Uuring kajastas inimeste endi isiklikku määratlemist usuküsimustes mõne kindla religiooni järgmise või kogudusse kuulumise asemel.

Uuring jagas oma elus usku oluliseks pidavad inimesed kahte tüüpi.

 Esimesse gruppi kuulus 6,4 protsenti inimesi, kes väärtustavad elus enim perekonda, olulisuselt teisel kohal on kindlalt usk. Oluliseks peavad nad ka loodust, kuid väärtustavad madalalt tööd, poliitikat ja vaba aega. Seda gruppi iseloomustavad suur naiste (66 protsenti) ja muulaste (50 protsenti) osakaal, kõrgem vanus (peamiselt üle 50-aastased, pooled on pensionärid), madal haridustase ja sissetulek (2000 kuni 4000 krooni kuus). Suurem osa sellesse gruppi kuulujatest elab üksi, on enamasti kas lesk või lahutatud. 75 protsendil neist pole alla 18-aastaseid lapsi. Elatakse Tallinnas või maal. Selles grupis on rohkem kui mujal teiste riikide kodanikke ja kodakondsuseta inimesi.

Teine grupp, kelle jaoks usk oluline on, väärtustab kõike kõrgelt. Peamine on pere, teised valdkonnad on toetavates rollides. Usk on tähtsuselt küll alles seitsmendal kohal, kuid seda peab oluliseks 92 protsenti gruppi kuuluvatest inimestest. Siingi grupis on rohkem naisi (60 protsenti) ja muulasi (40 protsenti). Sellesse rühma kuulus 16,2 protsenti küsitletutest. Esimesest tüübist erineb see grupp tuntavalt.

Edasi loe Postimees.ee-st.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)