Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kesk-Venemaal elavad 120 kassi jumaliku armastuse ja hoole all

09.10.2019 | | Rubriik: Kultuurielu

Püha Nilo klooster asub saarel, mida ümbritseb Seligeri järv.3 x Urmas Roos

Asjaolude kokkulangemisel ja olukorra sunnil võttis meie seitsmeliikmeline seltskond ette tee-see-ise-reisi Kesk-Venemaale. Loobusime viimasel hetkel reisifirma teenusest ja asusime päikselisel augustikuu päeval Helsingist Aeroflotiga Moskva poole teele, eesmärgiks jõuda lõpuks Tveri oblastisse.

Meie grupist pooled inimesed on esivanemate kaudu juurtelt karjalased, seetõttu sai meie reisi kandvaks ideeks tutvuda Tveri oblastis elavate karjalastega, lisaks näha tavalist elu tänapäeva Venemaal ning käia ära ka mõnes kloostris.
Kodumaale jäänud sõbranna palus aga tingimata tuua talle kloostrist kuulsat teed ivantšaid. Mis imejook see pidi olema, seda ma reisi alguses veel ei teadnud.

Ajas edasi ja tagasi
Interneti kaudu saime paar päeva enne reisi kokku lepitud Tveri linna kohaliku autorendifirmaga, kes lubas lahkesti meid lennujaamas vastu võtta ning sõidutada majutuskohta.
Kõik eelarvamused ja kahtlused teenuste pakkujate kohta Venemaal osutusid alusetuks. Kõikjal, kus puutusime kokku inimestega, oli teenus sõbralik, abivalmis ja läbipaistev. Tõsi, taksodes arveldatakse sularahas ning taksoteenust pakkuvatel autodel puuduvad eraldusmärgid. Nii oli Tveri linnas.
Öömaja osas olime teinud broneeringu esimesteks päevadeks booking.com’i kaudu Tveri hotelli. Hotell ise asub küll ligi 10 km kesklinnast väljas, kuid asukohal olid omad plussid. Igati rahulik ja turvaline ning taskukohane majutus. Tveri hotellis oli tunda möödunud ajastu hõngu: hotelli kõrged ja suursugused ruumid, avarad toad, imehea ning rikkalik hommikusöögilaud. Restoran töötas samuti laitmatult.
Hotelli territooriumil on ka eraldi palkmajas saun. Sisenedes majutuse territooriumile elustusid silme ees nõukogudeaegsed heaolukeskused, kus komandeeringus viibivad riigiametnikud said turvaliselt, kuid siiski kontrollitult lasta end vabaks. Tveri hotellist oli meil hea sõita tutvuma linnaga ning Tveri Karjala küladesse.

„Kaugel kaljukalda taga, vaba Volga voogudel …“
Read pärinevad laulust, mis on kirjutatud Doni kasakast, röövel Stenka Razinist, kes ohverdab oma röövlisalga rahu eest kõige kallima – kauni vürstineiu – Volga jõe voogudesse.
Tõepoolest, Kesk-Venemaast rääkides ei saa üle ega ümber Volga jõest. Volga jõe rannale võib minna lihtsalt jalutama, aga ka ujuma või hoopis jõelaevaga kruiisile, kus sõit kestab ligikaudu 45 minutit.
Üle 400 000 elanikuga ajalooline linn elab kiirustamata igapäevast elu. Keset argipäeva leidub linnapargis jalutajaid ja pinkidel jäätist maiustavaid istujaid. Kuna oli reedene päev, siis liikus linnas ka rohkelt abiellu astuvaid paare. Kõik oli kuidagi omamoodi paigas.
Üllatas, et tööpäeva lõppedes oli linnas keerukas saada taksot. Ooteajad venisid poolest tunnist terve tunnini. Selline olukord pidi olema linnale iseloomulik ja tööpäevadel kestab see kõige enam 2 tundi.

Kohtumine Aivazovskiga
Tveri linna pärliks on kahtlemata Venemaa valitsejanna Katariina Suure (valitses aastatel 1762–1796) suvepalee, mis töötab kunstimuuseumina. Seal väljapandud kunstikollektsioon suudab üllatada ka kunstiala võhikuid. Suurem osa teoseid on originaalid.
Huvitav oli vaadata nõukogudeaegset kunsti, mis nii mõneski meist äratas aastakümnete taguseid mälestusi. Hinge puudutas sügavalt kunstnik Orlovi (1815–1861) maalitud pilt vürst Mihhail Tverskoi mõrvast 1847. aastal. Lihtsalt seisad ja vaatad seda maali ning tunded hakkavad ilma luba küsimata elama … liigutas pisarateni.
Rõõmus üllatus oli aga näha kunstnik A. Plastovi (1893–1972) originaalmaali „Esimene lumi“, mis on saanud tuttavaks postkaartide kaudu. Välja olid pandud ka mõned Aivazovski maalid ning muuseumi kuraator kinnitas, et need kõik on originaalteosed.

Kohtumine õdedega
Meil oli võimalus külastada Püha Katariina kloostrit, mis asub Tveri kesklinnas Volga jõe kaldal. Nii mõnelegi meie rühmast oli üllatuseks, et keset Venemaad on võimalik vestelda puhtas soome keeles. Nimelt Püha Katariina kloostri eestseisja ehk iguumenja ema Juliana, kodanikunimega Kirsi Ritoniemi, on pärit Heinolast.
Püha Katariina klooster on ehitatud 1700ndatel aastatel, taasavatud aga 1989. aastal. Ema Juliana pühitseti kloostri iguumenjaks 1992. aastal. Algselt teenis ta Orša kloostris ning mõne aasta möödudes siirdus edasi Püha Katariina kloostri juhiks. Ema Juliana tee on olnud omamoodi. Kirsi on ristitud Soome Evangeelses Luterlikus Kirikus. Lahkudes 1986. aastal kodust Moskvasse õppima, ei osanud tüdruk arvatagi, et tema saatus võib nii kardinaalselt muutuda.
Ilmselgelt oli ema Julianal suur rõõm tervitada ning kostitada meid oma kloostris. Nii nagu vene vaimsusele kohane, anti meile kaasa suured kingikotid, kus muu hulgas leidus ka omaküpsetatud leiba.

Verega immutatud maa
Tveri vürstiriik (1247–1485) on käinud läbi palju sõdasid. Verevalamine on jätkunud kuni XX sajandini, kus näiteks Orša naiskloostri territoorium on kahel korral immutatud varasemalt seal elanud vennaskonna verega.
Orša klooster asub Tveri linnast umbes 20 km kaugusel ning töötab Püha Katariina abikloostrina. Kloostris elab ligikaudu 35 tütarlast, kellel erinevatel põhjustel pole võimalik elada vanematega koos. Klooster on võtnud vastutuse nende laste kasvatamise ning neile hariduse andmise eest.
Kloostrid elavad annetustest, oma toodangust ning raha hangitakse ka erinevate projektide kaudu. Orša kloostris peetakse loomi, kusjuures koos lehmade, kanade ja hobusega elab seal ka üks eesel.

Ivantšai
Tveri linnast jätkus meie teekond Püha Nilo mungakloostrisse. Püha Nilo klooster asub saarel, mida ümbritseb Seligeri järv. Tveri oblastis on umbes 1700 järve, neist suurim on Seliger. Varasemalt pääses kloostrisse ainult veeteed mööda, nüüd on sinna ehitatud sild ning autoga saab sõita otse kloostri hoovi.
Kloostri sünniaastaks loetakse 1594. Nagu paljude teiste kloostrite ja kirikutega on ka Püha Nilo kloostrit püütud hävitada ja muuta sihtotstarvet. Kloostrit on 1991. aastast hakatud taastama ning tänasel päeval on see suursugune ja võimas kompleks, kus elab 60 munka, 120 kassi ning 95 vabatahtlikku töötajat.
Kloostrimajutuses anti meile sviidi tasemel toad, majutuse hinna sisse kuulus kaks korda päevas toitlustamist. Saime einestada koos vennaskonnaga. Meie eest hoolitseti väga hästi. Kes vähegi kloostritavadega tuttav on, see teab, et söögiajad ning -tavad on väga täpselt reguleeritud ning söögilaud ei ole lobisemise koht.
Söömiseks oli kõigil aega ei rohkem ega vähem kui täpselt 15 minutit. Meile kui turistidele tehti erand ning anti teada, et võime ka vennaskonna lahkudes jätkata söömist, juhul kui aeg jääb napiks. Ei saa jätta mainimata, et päeva esimene söömaaeg oli alles kl 13 ning teine söögikord õhtul kl 19.
Võimalus oli ka kloostri teemajast osta oma raha eest süüa, samuti hommikukohvi. Kloostri territooriumil oli ka välikohvik, kus teenindaja küpsetas soovi korral kohvi juurde pannkooki. Ka kõige suurema söögiisuga inimesed meie grupist imestasid ja tõdesid, et ei tunne nälga ega olnud vajadust lisatoidu järele.
Püha Nilo klooster toodab peamise müügiartiklina teed, mida valmistatakse kohapeal eritehnoloogia abil. Seda kutsutaksegi ivantšaiks, mille tooraineks on põdrakanep. Meie fotoajakirjanik teadis rääkida, et I ja II maailmasõja ajal anti mõnes piirkonnas seda teed sõduritele spetsiaalselt selleks, et energiat taastada ning tugevdada organismi immuunsüsteemi.

Seligeri embuses
Püha Nilo kloostri kirikus peeti meie sealoleku ajal saagikoristuspüha liturgiat. Kirik oli rahvast täis. Oli kohalikke ja Moskvast tulnud inimesi. Oli hetki, kus sõnu enam ei vajanudki, kõik lihtsalt toimis ja hing helises kirikuslaavi liturgiliste palvetekstidega kaasa.
Saime ka võimaluse sõita mootorpaadiga Seligeri järvel ning imetleda kloostri kuldseid sibulakupleid ka vee pealt vaadatuna. Seligeri embusesse jääb teisigi saari. Sõitsime mööda saarest, kus suviti peetakse noortelaagreid. Kohaliku paadijuhi sõnul on Venemaa president liikuv rahvamees ning käib sageli ka noortelaagrites isiklikult kohal.

Lahkudes armastusega
Saabus hommik, kus pidime pakkima asjad ning jätma hella südamega kloostri armastusväärse õhkkonna. Lahkumispäeva hommikul üllatas meid kloostri asejuhataja munkpreester Antoni, kes isiklikult lasi meile valmistada rikkaliku hommikusöögi ning saatis kingitustega teele. Isa Antoni tänas meid kogu kloostri nimel, et vaatamata hetkel valitsevatele keerulistele aegadele olime otsustanud tulla nii kaugele ja peatuda nende juures.
Šeremetjevo lennujaamas sujus kõik kenasti ning peagi lendasime Vantaa poole Soome. Sealt jätkas igaüks teed, kes lennukiga edasi Põhja-Soome, kes laevaga koju Eestisse ning kes bussiga Päris-Soome (Varsinais-Suomi) maakonda.

„Duša na raspašku“
Oleme inimesed, igaüks oma looga ainukordne ja ehe just sellisena. Iga reis on kordumatu läbielamiste poolest. Kodus tagasi, tunnen, et pean sõitma uuesti Tveri oblastisse. See, mida ma sain seal kogeda, oli põgus tutvus – vanade nõukogude aja mälestuste ja uute kogemuste ristumine.
Küsisin Tverimaal kohalike käest, mis on nende jaoks kõige olulisem Tveris, Venemaal. Nad kõik oleksid vastustes justkui omavahel varasemalt kokku leppinud! Kõige olulisem on inimene.
Anneli Tamme

Mõned hinnanäited
Kapselhotell Šeremetjevo lennujaamas – 1 tund 550 rubla (1 euro = u 72 rubla).
Renditud väikebuss koos juhiga Šeremetjevo lennujaamast Tveri hotelli – 6100 rubla.
Šeremetjevo lennujaama on võimalik sõita tavalist ja kiirteed mööda. Kiirtee on tasuline, sõit maksab 900 rubla.
Majutus Püha Nilo kloostris kaks ööd kõigi mugavustega ja toitlustusega kokku 3000 rubla inimese kohta.
Lennupiletid edasi-tagasi (Aeroflot) 173 eurot.
Reis kestis kuus päeva, kulutused ühe inimese kohta olid kokku ligi 400 €. Loobudes reisifirma teenustest säästsime ligikaudu 300 € osavõtja kohta.

Pildigalerii:

Tveris4135

Kloostrikassid on hoitud.

Tveris4080

Saagikoristuspüha teenistus Nilo kloostris.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)