Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kes väljastab heategude litsentsi?

10.12.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Mõni aeg tagasi helistas mulle hea sõber Peep, et jagada emotsiooni, mis advendiaja alguses tema südant oli vallanud. Ta jutustas, kuidas hommikul kodumajast väljudes märkas samas kvartalis elavat pimedat meest, kes, kepp käes, püüdis orienteeruda tuttaval tänaval. See ei õnnestunud aga kuidagi, sest lumetraktor oli pimeda jaoks harjumuspärase tänavaruumi lumevalliga võõraks muutnud. Pime eksis, kaotas orientiiri ja jäi tupikusse. Minu sõbra hinge liigutas aga eriliselt see, kuidas teisel pool teed prügikastis sobrav kodutu ruttas pimedale appi ja aitas mehe tuttvale rajale tagasi. Sõber oli seda mulle rääkides endiselt nii liigutatud, et sõnad takerdusid kõnelemisel kurku. Nähtud pilt jäi teda saatma terveks päevaks ja ilmselt kauemakski. Et teha ligimesele head, ei ole vaja vahel muud, kui olla abivajaja jaoks olemas ja märgata.
Eelmisel nädalal anti üle Aadu Luukase 2014. aasta missioonipreemia. Peapreemia sai SA Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks ning mul on hea meel, et preemiat välja andev sihtasutus langetas otsuse just selle laureaadi kasuks. See kompenseeris osa ülekohtusest kriitikast ja laimust, mida asutuse juhid on oma missiooni täites pidanud kogema. Samas tahan ise esile tõsta üht preemia nominenti – Peeteli Kiriku Sotsiaalkeskust. See töö, mida Peeteli koguduse juures teeb õpetaja Avo Üpruse eestkoste all koguduse juhatuse esimees ja sotsiaalkeskuse juhataja Mati Sinisaar, on oma põhimõtetelt sarnane sellega, mida tegi ema Teresa Indias. Otsida Kopli liinide tühjadest majadest üles lapsi, kes pole päevagi koolis käinud,  ei oska lugeda ega kirjutada, kes tarbivad meelemürke, kelle igapäevaelu juurde kuulub vägivald ning turvatunde puudumine … Seda suudavad vaid need, kes armastavad ligimest vahest enamgi kui iseennast.
Pakutava kõhutäie kaudu nende lastega kontakti saades on aitajate sõnum üks: «Me anname sulle peavarju ja süüa ainsal tingimusel, et pead hakkama käima koolis!» Kümned ja kümned lapsed ning noored on tänu sellele alustanud uuesti. Nad on lõpetanud kooli, leidnud töö, loonud pere. On neidki, kes on tänavalt jõudnud ülikooli ning asutanud oma ettevõtte.
Töö tänavalastega on vaid üks tahk armastusetööst, mida Peeteli kiriku keldris asuvas sotsiaalkeskuses tehakse. See on elus usk! Paljude tegevuste jaoks, mida ette on võetud, pole aga saadud asjaomastest instantsidest ametlikku luba. Lastekodu uus hoone ootab ehitamist, kuid tööde algus on takerdunud bürokraatiasse. See pole takistuseks neile, kes soovivad midagi ühiskonna ja ligimese jaoks teha. Kui jääme ootama, millal keegi meie eest tuleb midagi ära tegema või meile tingimusi looma, võib kõik jäädagi tegemata. Nii mõnedki head plaanid ja ideed on jäänudki seetõttu vaid plaanideks, et esimene samm jäi astumata. Kui palju head jääks sootuks sündimata, kui tegijad läbiksid esmalt heategemise koolituse, taotleksid heategude sooritamiseks litsentsi ning koostaksid heategude tegemise strateegia koos viieaastase tegevuskavaga.
Ema Teresa on öelnud: «Ära oota, et juhid midagi teeksid; tee ise, inimeselt inimesele.» Kui see oleks meile lähtepunktiks, saaks palju rohkem nii teiste kui iseenese jaoks tehtud. Kui vaatan, millise innukusega meie kogudustes kirikutööle, sh ligimese teenimisele ning ühiskonnatööle pühendutakse, tulevad tänusõnad huulile. Teades, millises puuduses vaevlevad väikesed kogudused, kui häbiväärselt väike on kiriku töötegijate, sh kirikumuusikute ja vaimulike teenistustasu, siis meenub sõbra telefonikõnes edastatud emotsionaalne pilt. Hea tegemiseks ei ole vaja muud kui suurt südant ja teenivat vaimu, kes Kristuse eeskujul on valmis isegi ennast ohverdama oma ligimese nimel. Sellist ennastohverdavat teenimisvalmidust olen kohanud meie kogudustes rohkem, kui avalikkuse silme alla ulatus. Kuid seegi on piibellik: «Sina aga, kui sa oma almust jagad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb,» õpetab Jeesus. Mul on siiski kahju, et me ise kirikuna oma ustavate sulaste ja majapidajate tööd ja armastust pole alati õigel ajal märganud. Me pole osanud tunnustada, julgustada, innustada, kinnitada ja tänada. Mina tänan aga Jumalat kõigi oma kaastööliste usalduse, ustavuse ja armastuse eest ning palun, et Issand annaks tarkust, oleks oma armuga ligi ning õnnistaks meie kirikut ja alanud uut kirikuaastat.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
peapiiskop electus

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)