Kes usub Jeesusesse?

Suve algupoole avaldas Meie Kiriku veebiväljaanne lühiuudisena ühe hiljaaegu Rootsi luterliku kiriku liikmete hulgas tehtud enam kui kümmet tuhandet inimest hõlmanud küsitluse tulemused.
Uuringust selgus, et vaid 15% Rootsi luterlastest usub Jee­susesse kui isiklikku Päästjasse. Täpselt sama palju ehk 15% kiriku liikmetest pidas ennast lausa ateistideks ning pisut enam, 20% loeb ennast agnostikuteks ehk nendeks, kes usuvad seda, et nad midagi ei usu.
Küsitlus näitas sedagi, et ainult iga kümnes rootsi luterlane peab oma sidet kirikuga tugevaks ning enamik nooremaid inimesi hindab kiriklikku sotsiaaltööd olulisemaks enda regulaar­sest osalemisest jumalateenistuslikus elus.
Kuigi ükski arvamusküsitlus ei saa pretendeerida absoluutsele tõele, tekitasid sellised numbrid siiski tõsist hämmastust. Rootsi puhul ei ole ju tegemist mõne postkommunistliku Ida-Euroopa maaga, mida oleks viimastel aastakümnetel erinevate õpetuste ja ideoloogiate tuultes vintsutatud, vaid aastasadu vabalt areneda saanud jõuka heaoluriigiga, kus luterlus on olnud lausa riigikiriku staatuses. Pealegi on just Rootsi riik ja kirik ajalooliselt ka meid väga olulisel määral mõjutanud.
Mis on siis selle põhjuseks, et küllalt suur osa kirikusse kuuluvaid inimesi tänapäeval ei usu enam lunastust kui ristiusu kõige olulisemat sõnumit ja on oma vaadetelt pigem ateistid või agnostikud? Kas meil Eestis on see pilt parem? Arvan, et jah ja ei!
Nõukogude aja tõmbetuul viis paljud ainult formaalselt kirikuga seotud inimesed sealt lihtsalt endaga kaasa. Kui näis olevat kasulikum, hakati kummardama muid jumalaid. Kirikusse jäid alles need, kes teadsid, miks nad seal on ja mida Kristus neilt nõuab.
Jeesuse tähendamissõna järgi viinapuu kui kiriku võrdkuju puhastati sel kombel viljakandmatutest okstest. Selle tulemusena hääbus kirik ühiskonna silmis vaid tühiseks marginaalseks rühmituseks.
Teisalt muutus kirik samal ajal ka mõjuvõimsaks jõuks, keda tuli karta, ja sundis tollaseid võime teda jõhkralt taga kiusama. Tegelikult olid nõukogude ajal oma usku tunnistavad kristlased need, keda nende põhimõttekindluse pärast tollal isegi kadestati. Nikodeemoseidki on alati olnud. Mille muuga seletada 1980ndate lõpus suurte hulkade kirikusse tagasi tulemise fenomeni, mille sarnast ei ole näiteks Rootsi ühiskonnas kunagi olnud?
Praeguseks oleme olukorras, kus peame tunnistama, et suurem osa tollal kirikuga liitunutest on kahjuks osutunud vaid viinapuu viljatuteks oksteks. Taas on saanud muud jumalad tugevamaks ja ahvatlevamaks. Oleme kolm aastat järjest üritanud 20 aasta taguste suurte leeride ajal konfirmeerituid kokku koguda ja pidanud tõdema, et igal aastal on sellele üleskutsele positiivselt reageerijaid aina vähemaks jäänud.
Äsjane Rootsi arvamusküsitlus ja reaalne elu meie kogudustes on pannud mõtlema, kas Kristusesse uskujate ja oma usku tõsiselt võtvate kirikuliikmete suhe vaatamata sellele, kui erinevates ühiskondades me oleme elanud, pole siiski hämmastavalt sarnane.
Ma ei imestaks sugugi, kui suur osa formaalselt EELKsse kuuluvaid ristitud ja leeritatud eestlasi vastaks samuti, et nad on pigem ateistid või vähemalt agnostikud.
Usk öeldakse olevat väga isiklik asi, mida ei pea kõigile kuulutama ega sellega lehvitama. Eriti kehtivat see meie kui kinniste ja sissepoole elavate põhjamaalaste kohta. Tõsi ta on, et usk peabki elama eelkõige meie südames, mitte ainult sõnades. Kuid kui usk on meie südames olemas, peavad selle viljad olema ometi nähtavad ka teistele.
Viimselt ei kuulu ju viljapuu vili puule ega sellele oksale, mille küljes ta kasvab, vaid tollele inimesele, kes selle ära nopib. Nii on ka meie usu viljaga. See ei kuulu meile, vaid ikka neile, kes seda meilt korjata tohivad. Sellise viljakandmise eelduseks on aga usk Jeesusesse Kristusesse kui oma isiklikku Päästjasse.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees