Möödunudreedesest Sirbist võis lugeda Virgina ülikooli sotsioloogia- ja ajalooprofessori Jeffrey Olicku arutlusi mälubuumist teaduses ja kultuuris viimase 20 aasta vältel. Nagu XIX sajandi lõpul, nii on ka XX sajandi lõpukümnenditel poliitikas, kultuuris ja teaduses oluliselt kasvanud huvi mäluprobleemide vastu.

Kiiresti muutuvas ühiskonnas näib võimalus suhestuda oma minevikuga üha hapramana, sestap arutlevadki kõik mineviku rolli ja tähenduse üle. Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida – mõelgem vaid pronksmehe ja vabadussambaga kaasnevatele minevikutõlgendustele ja nendevahelistele konfliktidele.

Olicku meelest on aga XX sajandi lõpu ning XIX sajandi lõpu mälubuumi üheks oluliseks erinevuseks praegune utoopiliste tulevikuvisioonide puudumine: «XX sajandi lõpuks olid tulevikku suunatud progressiivsed utoopilised programmid enam-vähem ammendatud ja kõrvale heidetud, olgu see siis marksism või fašism või isegi naiivne usk moderniseerimisse ja valgustusaja väärtustesse. /—/ Kadus usk, et meie programmide ja riikide koordineeritud tegevusega saab maailma paremaks muuta, ning ma arvan, et selle usu kadumisel on oluline roll mälubuumi tekkes. Kui ei saa vaadata tulevikku, siis vaatad minevikku.»

Mälubuum ei puuduta sugugi üksnes teadlasi ja kultuuriteoreetikuid. Üha rohkem on eestlaste seas neid, kes otsivad oma juuri, koostavad sugupuid või taastavad esivanemate talusid. Pärimuskultuuriga tegelemine on muutumas omamoodi religiooniks.

Enamiku jaoks on ka kirik eelkõige kollektiivse ja individuaalse mälu alalhoidja. Kirikusse tullakse enamasti mäletama ja meenutama – kuldleeripühale, surnuaiapühale või matusetalitusele. Käik jõulukirikusse on samuti omamoodi mälestusrituaal – lapsepõlve jõulude taaselustamine.

Intrigeeriv küsimus on aga, kas ka kirikus on mälubuum seotud helgete tulevikuvisioonide puudumisega – et kui ei saa vaadata tulevikku, siis vaatad minevikku. Tõsi ta on, et suur osa vaimulikke ja kiriku töötegijaid suhtub näiteks arengukava koostamisse varjamatu skepsisega. Ega me vist eriti ei usu, et meie programmid ja koordineeritud tegevus maailma ja kirikut paremaks muudavad.

Seevastu torkab silma suurejooneline mineviku meenutamine, oma juurte ja identiteedi otsimine: kogu tänavust aastat ilmestab EELK 90. aastapäeva tähistamine, algamas on Eesti Vabariigi 90. aastapäeva pidustused, millesse kirik on aktiivselt kaasatud, moodustatud on Elmar Salumaa 100. sünniaastapäeva tähistamise korraldustoimkond.

Ometi ei tohiks mineviku mäletamise ja mõtestamise kõrval meelest minna, et ristiusu keskmes olev rõõmusõnum on andnud ja annab inimesele usu ja lootuse tulevikule – niihästi isiklikus kui ka maailmaajaloolises plaanis. Seda kosutavam oli lugeda üle-eelmises Eesti Kirikus Usuteaduse Instituudi rektori dr Randar Tasmuthi juhtkirja, kes tuletab meelde, et kristlase tulevikuperspektiiv ei saa manduda projektipõhiseks mõtlemiseks ja kalkuleerimiseks: «Püsiv ja usaldatav baas saabki olla vaid niisuguse mahu ja sügavusega vaimne alus, millele saab ehitada mõistlikke otsustusi ja kavasid ning mis ei jää kohemaid kitsaks ega ammendu homme.»

Ilma piisavalt avara ning selge tulevikuperspektiivita jääb ka minevikuga tegelemine üksnes mälubuumiks. Ja vastupidi.

Marko Tiitus