Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kes seda leiba sööb, elab igavesti

10.10.2012 | | Rubriik: Jutlus

Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: «Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile!» Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette! Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: «Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja armurikkaks rahvaks. Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse. Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda. Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega. Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab. Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.» Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees, ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!
5Ms 26:3–11

Hääd õed-vennad Kristuses! 5. Moosese raamatu 26. peatükk algab selgitusega uudseviljaannist, mille iisraellane peaks tooma Issanda ette tänuga kõige imelise eest, mis Jumal on talle teinud. Seda imet tunnistatakse usutunnistusena alates viiendast salmist, kus meenutatakse kauget ajalugu ja rändleva nomaadi ajastut, Egiptusesse rändamist nälja ajel ja hääd põlve võõrsil. Siis aga käänas õnn teisale ja iisraellased jäid orjusesse. Kuid Jumal ei jätnud neid sinna, vaid viis nad välja Egiptusest, tehes vägevaid imetegusid. «Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab …»
Uudsevilja tuuakse tänuks selle eest, et Jumal on teinud kõik nii imeliselt, tänuks ja meenutuseks raskest kõrberännakust läbitulemise eest, kus Jumal ikka hoolitses imeliselt: tühermaal, kus midagi ei kasva – söögiks mannat ja joogiks vett! Tänuks selle eest, et maa vilja kasvatab, et taevas seda kastab kasvu ajal, tänuks, et see pole niisama, pole juhus, vaid ime … Ime ikka ja alati, ka täna. Ime eest, et päike tõuseb ja kuulutab hommikut, et tuuled puhuvad, et linnud laulavad, et kõik see toimib nii suurepäraselt – ikkagi toimib suures ja väikeses, vaatamata inimese sõgedusele laastada ja külvata kaost, et päike tõuseb ka nende üle, kõigi üle …
Tänamine tehti käsuks, sest inimene kipub unustama. 5. Moosese raamat on käsu uuendamise ehk meeldetuletamise raamat. Jumal peab ennast meelde tuletama, sest ta ununeb. Ime ununeb, seda ei nähta ega kuulda. Iseenesest pole ta kuhugi kadunud, ta on ikka kohal, kuid ununeb.
Eile oli («rohi rohelisem»), täna enam ei ole – võib-olla homme tuleb jälle. Niimoodi on enamasti. Isegi siis, kui Jumala Poeg seisab inimeste keskel, kui imede ime on kohal, ikka ei tunta ära. Sellepärast Jeesus ütleb pärast 5000 inimese söötmisimet: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis …»
Ei aita isegi Jeesuse manifesteerimine: «Mina olen eluleib …» ja ta peab nentima: «… kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.» Mida saab viinamäe isand veel teha paremini? Ega saagi – juba kuuenda loomispäeva lõpul ütleb Jumal kõige tehtu kohta: «Vaata, see on väga hea!» Jumal on kõik teinud hästi. Selle taipamine vallandab tänu ilma käsuta. Tänu ja Jumala õnnistamise. Kui taipad, et ükski hingetõmme pole ka niisama, ega südamelöök, uinumine või ärkamine – kõik on Jumala ime!
Jumala riik ega tõotatud maa pole siis kusagil seal (eile ega homme), vaid siin: Jumalaga koos rändamises, tema ime nägemises, tänamises. Et Jumal tuleks meelde, see on meeleparandus.
Käsk on niikaua, kuni tuleb meelde, siis on arm ja tänu. Siis on uus seadus südames, nagu Jumala riikki. See ei saa olla siin ega seal väliselt. Sellepärast Jeesus ütleb: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, ei ole teie sees elu.» Seda ei mõtle välja, seda ei saa teha virtuaalselt, seda peab sööma ja jooma, see peab minema inimese sisse. Nõnda saavad inimene ja Inimene üheks ja on «Kristus meis», nagu Paulus ütleb.
Nõnda viiakse lõpule kõik see, millest pühakiri on rääkinud. Ja Jeesus ütleb: «See ongi leib, mis on alla tulnud taevast. See ei ole niisugune leib, mida teie esiisad sõid, ja surid. Aga kes seda leiba sööb, elab igavesti.» See on vast uudsevili – aitäh!

 

 

 

 

Tauno Kibur,
Juuru koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)