Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kes sa oled, Jeesus?

02.03.2007 | | Rubriik: Jutlus

Kirikukalendris oleme jõudnud juba teise paastuaja pühapäevani, ülestõusmispühad pole enam väga kaugel. Jõululaps Jeesus on ammu sirgunud meheks ning astub vastu Suurele Reedele. Jõuluaja paljudele mõistetav ja kergesti vastuvõetav idüll katkeb ning Jeesuse kuju satub täiesti uude valgusesse. Võiks öelda, et paastu- või kannatamisaja Jeesus muutub inimestele mõistatuslikuks ja nii mõnelegi lausa tundmatuks. Ikka ja jälle küsitakse just ülestõusmispühade ajal: «Kes sa oled, Jeesus?»

«Kuid tema, kes minu on saatnud, on tõene, ja mina räägin maailmale vaid seda, mida ma temalt olen kuulnud». Nad ei saanud aru, et ta rääkis neile Isast. Siis ütles Jeesus: «Kui te inimese Poja olete ülendanud, siis te mõistate, et mina olen see ja et ma ei tee midagi iseenesest, vaid räägin nõnda, nagu Isa mind on õpetanud. Ja minuga on tema, kes minu on saatnud, ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis talle meeldib.» Kui ta seda rääkis, hakkasid temasse uskuma paljud.

Jh 8:26b–30

Kirikukalendris oleme jõudnud juba teise paastuaja pühapäevani, ülestõusmispühad pole enam väga kaugel. Jõululaps Jeesus on ammu sirgunud meheks ning astub vastu Suurele Reedele. Jõuluaja paljudele mõistetav ja kergesti vastuvõetav idüll katkeb ning Jeesuse kuju satub täiesti uude valgusesse. Võiks öelda, et paastu- või kannatamisaja Jeesus muutub inimestele mõistatuslikuks ja nii mõnelegi lausa tundmatuks. Ikka ja jälle küsitakse just ülestõusmispühade ajal: «Kes sa oled, Jeesus?»

Evangeeliumitest loeme mitmesuguseid arvamusi Jeesuse isiku ja Tema tegevuse kohta. Mõni pidas Teda lihtsalt ehitusmeistri pojaks või siis kellekski, keda vaevab kuri vaim. Imelik on küll see, et need, keda kurjad vaimud tõeliselt vintsutasid, nimetasid Jeesust «Jumala Pühaks» (Mk 1:24). Jünger Peetrus tunnistas Isa Vaimu ajel ning ütles: «Sina oled Messias, elusa Jumala Poeg!» (Mt 16:16–17).

Nii kõnelesid inimesed Jeesuse ümber. Meil on aga midagi veel väärtuslikumat, mis peaks tooma suurema selguse Issanda kohta, nimelt Tema enda ütlused laadis: «Mina olen…» Tänasegi jutluse kirjakohas kuuleme üht neist enesemääratlustest. Selle sisu on minu meelest väga selge ja üheselt mõistetav. Jeesus tuleb saadikuna taevase Isa juurest ning kõneleb maailmale üksnes Isa sõnu. Jeesus teeb siin selgeks oma päritolu ning avalikustab enda meelevalla allika. Tema viibimine inimeste keskel pole juhuslik, Tema sõnad ja teod ei tulene omaalgatusest, vaid on kantud ja juhitud kõrgemalt.

Inimese sõnade ja tegude autoriteet on kõikide aegade üks põhilisemaid kommunikatsiooniküsimusi. Mulle meenub emeriitõpetaja Peep Audova tähelepanek oma noorusajast, mil ta astus esimesi kordi iseseisvalt koguduse ette. Ta tõdes, et see polnud kerge, kuna «lapselapsi reeglina tõsiselt ei võeta» – mis sellest, et apostel Paulus manitseb: «Keegi ärgu mõtelgu üleolevalt sinu noorusest…» (1Tm 4:12). Eks Paulus isegi pidas vajalikuks selgitada, millel või kellel rajaneb tema julgus evangeeliumi kuulutada. Ta kirjutab: «… apostel ei mitte inimeste poolt ega mõne inimese kaudu, vaid Jeesuse Kristuse ja Jumala Isa kaudu, kes Tema on üles äratanud surnuist…» (Gl 1:1).

Muidugi, oma sõnade ja tegude nimetamine jumalikeks ei tähenda veel, et nende taga tõepoolest seisab Jumal. Kiriku ajaloos leidub paraku episoode ja isegi pikemaid peatükke, kus Jumala nimel tegutsemine oli kaugel sellest, mida tegelikult saaks jumalikuks pidada. Taoline oht ähvardab meid kahtlemata veel tänagi. Seepärast hoiatatakse meid tõsiselt: «Ei veel igaüks, kes mulle ütleb: «Issand, Issand!», saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas» (Mt 7:21).

Jeesus märkas, et Tema ütlusi ei mõistetud. Iga kuulutaja kogeb, kuidas parimadki sõnad ei leia alati taipamist ega isegi mitte kuulamist. Eriti raskeks muutub sõnade mõistmine aga siis, kui need erinevad rääkija tegudest. Võiks isegi öelda, et tegudeta sõnad on lootuseta sõnad. Nad sünnivad surnult ega oma juuri.

Jeesuse elus langesid sõnad ja teod kokku. Kuigi Temagi kuulutus jäi tihtipeale nagu õhku rippuma ega leidnud kõikide kuuljate juures mõistmist, pidi lõplik selgus saabuma just sõnade-tegude kooskõlas. «Kui te inimese Poja olete ülendanud, siis te saate aru…» Suur Reede ja tühi haud nädala esimesel päeval tõid otsustava vastuse kõikidele põletavatele küsimustele Jeesuse kohta. Isegi Ristija Johannese huuled tema maharaiutud peal võisid nüüd sosistada: «Jah, Sina oled see…» (Lk 7:20).

Head sõbrad! Kui me suudame uskuda, et Jeesus on Isa läkitatud ning Ta räägib Isa sõnu ja teeb Tema tegusid, siis on need sõnad ja teod meile, inimestele, järelikult ülisuure tähtsusega. Jumal kutsub meid oma Poja kaudu pagulusest kodumaale. Pimedast orjaööst imelisele vabadusele. Aganate viletsa laua tagant rikkalikule pidusöögile Inimese Poja lauas. Üksindusest osadusele. Surmast igavesse ellu.

Vastus küsimusele «Kes sa oled, Jeesus?» ei saa tõsisele otsijale kunagi jääda pelgalt formaalseks teadmiseks. Sellest, kes oli ja on Jeesus, sõltub otseselt, kes oleme meie, kristlased. Tundmatu Jeesus muutub meile terviklikult mõistetavaks ja saab meie suurimaks jõuallikaks usuteel. Olgu paastuaeg igaühele meist eelkõige innukate palvete aeg selleks, et meiegi võiksime Issanda eeskujul tunnistada: «Ta ei ole jätnud mind üksi, kuna ma teen alati seda, mis Talle meeldib!» Aamen.

Marek Roots, Häädemeeste koguduse õpetaja

(teenib praegu Toronto Peetri koguduses)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)