Kes sa oled, Daisy Lappard?

19.10.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Ebatavalise või naljaka nimega inimese puhul kerkib ikka küsimus – kas see ongi ta pärisnimi?
On küll. Niisiis – Daisy (35), eestlane, lõpetanud kunstiakadeemia foto erialal, töötab ajakirja Naised toimetuses, kahe tütre – Lele (12) ja Kirke (2) – ema. Kristlane? Seda muidugi.
Eesti Kirikule jutustas Daisy asjadest, mis tema elus tähtsad on olnud.

Image
Noorema tütre Kirke ristimisel: vesi langeb. Ristib Naatan Haamer, vasakul vanem tütar Lele. Foto erakogust

Image
Maailm keerleb Daisy ümber. Foto: Daisy Lappard

Kristlaseks saamise teest
Tunnen tihti vajadust kirikus käia, naudin laulmist ja liturgiat, ootan armulauda. Algul käisin Tartu Jaanis pelgalt uudishimust, hiljem teadlikuna Tallinna Kaarlis, laulan praegugi koguduse kammerkooris. Vaimulik laul kirikus on mulle väga tähtis. Tartu Jaanis lauldi meieisapalvet, võnge, mis seda kuulates tekkis, lummab mind siiani. Laulu, nii teksti kui meloodia kaudu saan millegagi ühenduse, mille nime kardan vist täpselt välja öelda – Temaga, ehk.
Minu jaoks pole kristlaseks olemine endastmõistetavalt perekonnast kaasa saadud, ma otsisin seda pikalt. Noorelt tegelesin alpinismiga. Paljud alpinistid peavad end budistideks või vähemalt huvituvad sellest. Minust läks see mööda, tundus liiga võõras.
Oma usku otsides veetsin palju aega Jehoova tunnistajatega, käisin koosolekutel, esitasin neile igasuguseid küsimusi, millele nad kannatlikult vastasid. Mu küsimused olid nende meelest jaburad, väsitavad ja kohatud, näiteks küsisin kord, mis nad arvavad, äkki on maailm ja inimesed hoopis Jumala eksperiment, võib-olla on Jumal lihtsalt hea müügimees? Nad said vahepeal isegi pahaseks, aga mind tõesti vaevasid igasugused küsimused. See tee jäigi toona pooleli.
Aastaid hiljem tundsin vajadust täita puuduvad lüngad ja läksin leerikooli. Siis kartsin, et kui lasen end ristida, ei näe ma äkki enam unesid? Aga unenäod on pool minu elust, ma võin neid isegi suunata. Otsus – lasta end ristida – tuli siiski teadmise kaudu, vahetult enne leerikursuse lõppemist.
Miks olla kristlane?
Sain aru, et vajan usu tuge, kui õppisin akadeemias, kunstiringkond oli kohati pöörane. Maailmas, kus kõik on lubatud, kus pole enam piire, vajan mina midagi, mis piirid seaks, mõistlikult asju hoiaks. Selle ma kirikust leidsin.
Müstilistest kogemustest
Usus on alati midagi väga isiklikku ja ka midagi müstilist. Ka minu jaoks. Müstilised kogemused on olnud ootamatud, aga väga eredalt mällusööbivad. Näiteks kui Tallinna külastas eelmine paavst Johannes Paulus II, ma siis veel usklik ei olnud, seisin nagu kõik inimesed kesklinnas ja ootasin, et ta tuleks. Nägin äkki niivõrd selgelt lainet umbes 200–300 m tema eel liikumas. Oli see õhuvirvendus või midagi enamat, aga see nägemus oli selge, kirgas, unustamatu.
Veel meenub üks olukord, kus olin väga masendunud, lootusetu ja kurb, sõitsin rongis ja äkki tundsin, nagu oleks mind kuhugi üles tõstetud, ma tundsin end järsku väga kergelt ja hästi. Hiljem sain teada, et lähedane inimene oli sel hetkel minu peale armastusega mõelnud ja palvetanud ning olukord lahenes paar kuud hiljem.
Emast ja lastest
Meie pere pole päris selline, nagu ma tahaks. Olen mina, mu kaks tütart ja minu ema, tema on ka perepea. Ta aitab mul lapsi kasvatada ja oli aeg, mil ma temata poleks hakkama saanudki.
Juhtus selline lugu – käisin piisoneid pildistamas. Piison tegi enda arust lihtsalt ühe sõbraliku müksu, minu jalg aga killunes, olin haiglas, mulle tehti mitu operatsiooni, olin samal ajal lapseootel. Hiljem käisin karkudega veel pool aastat ega saanud õieti midagi teha, jäin ilma tööst, mida oskasin. Ometi elasin selle aja üle, tänu emale, kelle palgast me elasime, kuniks ma jälle jalad alla sain.
Mu lapsed on väga erinevad – Lele hästi iseseisev, ta ei taha, et keegi üldse tema asjadesse sekkub, isegi õpetaja on üllatunud tema iseloomu kindlusest. Kirke jällegi on erakordselt empaatiline, väga omamoodi laps. Tema manitseb mindki ja kutsub korrale: emme, ei tohi karjuda, ütleb ta väärikalt. Kirkel on esteetiline meel väga tugev, kui ta kukub, ei nuta ta valust, vaid seepärast, et end ära määris.
Loomingust
Eesti Kirikus ilmunud luuletused on osa mu olemusest, mäletan end luuletamas lapsest saadik. Luuletused on osalt mu tunnete peegeldus, vahel on need väga konstrueeritud. Pildistada meeldib mulle inimesi, loodus on küll huvitav, aga võõras, olen ju ise linlane.
Portreede tegemine, erinevate võimaluste leidmine paelub mind, katsun teiste iseloomu ära tabada, pildile püüda. Ja siis on veel veidrad asjad, paigad, mida märgates on lausa võimatu neist mööda minna ilma pilti tegemata, olgu või silmadega mällu talletades.
Juune Holvandus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)