Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kes õpetaks väärikalt vananema?

15.12.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

ÜRO rahvastikuprognoosi andmetel elab Eestis aastal 2050 vaid 700 000 inimest. Rahvastiku vähenemisega rööbiti elanikkond vananeb – kui praegu on Eestis enam kui 60 aastat vana vaid iga viies inimene, siis lähema poolsajandi pärast juba üle kolmandiku – 38%.
Mida siis teha? Üritada iga hinna eest iivet tõsta, et täita maa laste ja lastelastega? Paraku on teada, et elatustaseme ning heaolu kasv ja iibe suurenemine ei käi kokku – täpselt samamoodi, nagu oleks vastuoluline igatseda rahvakirikut, mille kõik liikmed on «päästetud» ja maksavad kümnist.
«Iibeprobleemile» võib vaadata ka hoopis teise nurga alt. Tõnu Õnnepalu arutleb: «Võib-olla peaks rahvastiku praegust vananemist-kahanemist vaatama hoopis rohkem protsessi kui probleemina? Probleem tuleb lahendada. Aga kas me saame lahendada probleemi, mille olemust ja sügavamaid põhjusi me ei mõista? Protsessiga see-eest tuleks pigem kohaneda, ja võib-olla oleks säärane, tagasihoidlikum eesmärk ka meile ja meie poliitikutele jõukohasem.» («700 000», EPL, 13.12.)
Demograaf Kalev Katuse meelest on tõsiasi, et nii Euroopa kui ka Eesti poliitikat hakkab edaspidi kujundama vana inimene. Küsimus on vaid selles, kas vanad tulevad enesekesksetena ja noortele vastandudes, nn kolmanda earühmana, või positiivse programmiga. Viimase variandi eeliseks on, et selles vanuses inimestel puudub halvas mõttes karjääripüüdlus, seevastu peaksid nad oskama asju ja nähtusi elukogemustele tuginedes terviklikult vaadelda ja mõista. Noor inimene vanast aru ei saa, sest ta pole ise kunagi vana olnud. Küll aga võib vana inimene mõista noort, sest ta on veel hiljaaegu noor olnud. («Kui Eesti sündimus ei tõuse, siis me rahvana kaome», EPL, 20.11.)
Millise seisukoha peaks võtma kirik, kelle liikmeskond samuti kahaneb ja vananeb? Aastaid on seatud laste- ja noortetööd üldkiriklikuks prioriteediks ja kurdetud masohistlikult, et jumalateenistustel käivad põhiliselt vanainimesed. Ehk võiksime aga meiegi sellesse pisut rahulikumalt suhtuda ning vanades ja vananemises probleemi asemel protsessi näha.
Võime loota, et meid ei taba elanikkonna vananemine ootamatu Ðokina, sest oleme rohkem harjunud vanade inimeste olemasolu, nende probleeme ja vajadusi märkama kui muu ühiskond. Teisalt, vanadele ja vananevatele inimestele suunatud töö võiks ka kirikus saada uue kvaliteedi – missugune teine maailmavaade peale ristiusu võiks vananemisele anda tõeliselt positiivse sisu, aidata eluõhtul lahti lasta omandatud rollidest, leida vaimset vabanemist, olla mõistvad ja hoolivad nooremate ning rumalamate suhtes, ja valmistuda surmaks kui kirkaks üleminekuks ja kojujõudmiseks?
Ja missugune teine inimkooslus peale kristliku kiriku võiks paremini sobida põlvkondade integreerijaks? Selles mõttes ei meeldi mulle laste-, noorte- ja vanadejumalateenistused (hooldekodudes vm). Pauluse mõttekäiku jätkates: ei ole siin juuti ega kreeklast, orja ega vaba, meest ega naist, noort ega vana – teie kõik olete üks Kristuses Jeesuses.
Tundub, et kirikul seisab lähiajal ees tõsine väljakutse – õpetada «vananemise kunsti». Kas oleme selleks valmis?

Marko Tiitus

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)