Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kes on need krüptokatoliiklased?

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Olla religioosne inimene ilmalikus ühiskonnas ei takista mind kuidagi olemast täisväärtuslik kodanik. See ei tähenda, et ei tekiks aeg-ajalt eraldusjooni, väärtuskonflikte või märkamist, et minu religioosne maailmavaade on mittemõistmise allikaks. Kõik see on siiski ületatav. Seega saan ilma suuremate pingutusteta olla üheaegselt kiriku ja riigi kodanik.

Usu, usklikkuse ja luterliku kiriku toimimise ühiskonnas või hinnangulise mittetoimimise vaatluse alla võtnud Eesti Päevalehe ja meediaportaali Levila artiklite sari „Usu võim“, mis on ka selles Eesti Kiriku lehenumbris tähelepanu saanud, on minu hinnangul mõjunud kirikuringkonnale värskendavalt. Mõni on pettunud, hämmingus; teine ütleb, et puudub sügavuti minek; kolmas, et on ammu oodanud, et neist asjust kirjutataks.

Loodan, et kirikuna oleme nende kirjutiste valgusel saanud endale ka kriitiliselt otsa vaadata ja küsida, kas asjad on tõesti nii või kuidagi teisiti. Viimasel pühapäeval kuulsin pärast jumalateenistust kirikuliste seas näiteks selliseid küsimusi: kes on need krüptokatoliiklased, kellest kirjutati?; millise jumalateenistuse korra järgi meie koguduses jumalateenistus toimub?; kas tõesti õigeusu kirikus on kõik sedavõrd parem kui meil?

Inimesena, keda sarja raames küsitleti, tekkis mul nii mõnegi tsiteeritu (kui tegemist oli intervjuuga) kommentaare sotsiaalmeedias lugedes küsimus, kas me palume pärast intervjuude andmist või ka enda varjuna kaasas käimist lubades ajakirjanikelt, et nad saadaksid meile enne avaldamist teksti üle lugemiseks, parandamiseks. Eriti telefoniintervjuude puhul tekib siin mittemõistmist ja möödarääkimist. Tekst, mis puudutas konkreetselt minu poolt öeldut, liikus minu ja ajakirjaniku vahel mitu korda edasi-tagasi, enne kui saime mõlemaid pooli rahuldava sõnastuse. Esimese variandi trükki minek oleks minus suurt hämmingut ja pettumust tekitanud. Paraku on tõsiasi, et ilmaliku meedia ja suuresti paljude meie kaaskodanike religioosse sõnavara valdamisel ja teadlikkusel kiriku toimimisest on arenguruumi – ka ilma pahatahtlikkuse ja soovita kedagi kuskil paika panna.

Kätlin Liimets