Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kes on mu sõber Tiit?

/ Autor: / Rubriik: Portreelood / Number:  /

Alati tegus Tiit Salumäe. Pildil telefonitsi suhtlemas 2017. aastal III koraalimaratoni ajal Haapsalus. Nõnda on võinud Tiit tegutseda nii, et nähtavad pole veri, higi ja pisarad, vaid „rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14:17). Erakogu.

Laupäeval, 25. detsembril tähistab piiskop Tiit Salumäe 70. sünnipäeva. Eesti Kiriku kirjastamisel ilmus selle tähtpäeva auks raamat „Minevik on olevik“, kust on pärit ka alljärgnev emeriitpeapiiskop Andres Põderi kirjutatud kaastöö. Selles on ülimalt lühidalt, aga teadjalt kokku võetud Tiit Salumäe elu ja tegevus. 

Eesti Kirik soovib piiskop Tiit Salumäele rohkelt õnnistust saabuvaks sünnipäevaks ja Jumala armust kantud päevi edasiseks.

Minu suhete proloog piiskop Tiit Salumäega ulatub õieti mitu aastat varasemasse aega kui meie omavaheline tutvus. Nimelt õppisid mu tulevane abikaasa Marje ja Tiit paralleelklassides Loksa keskkoolis, kus neist said head sõbrad. Marjet võlus Tiidu intellektuaalsus ja härrasmehelikkus. Tiit omakorda leidis tänuväärse kuulaja.

Minu sõprus Tiiduga sai alguse EELK Usuteaduse Instituudis. Jagasime sarnaseid vaateid ja korraldasime ühiseid ettevõtmisi. Ühele laevareisile Pihkvasse ja Petserisse Maarja taevassevõtmise pühaks kutsus Tiit kaasa ka Marje. Sellel reisil sõlmitud tutvusest kasvas välja nii minu ja Marje abielu kui ka meie perede elukestev side. Oleme vastastikku üksteise laste ristivanemad ning sagedased külalised teineteise kodus.

Kõige eredamateks mälestusteks ongi nooreea reisimuljed. Näiteks see, kuidas me 1971. aastal Tiiduga Leedumaale „hääletasime“, ööbides küll heinaküünis, küll Vilniuse tänaval kohatud kena tudengineiu kodanlises vanematekodus Kaunases. Mitmetest kirikutest, mida külastasime, jättis kõige võimsama mulje Kaunase katedraal, kus sel pühapäeval konfirmeeriti ligi poolteist tuhat last. Otsekui krooni pähe ühe rahva usule pani aga Kryžių kalnas – ristimägi.

Meenub ka südatalvine reis pakases ja lumes Peipsi taha Lugasse, et osta usuteaduse instituudile loengute lindistamiseks sobiv magnetofon, mis just seal juhtus müügil olema. Selle makiga sai jäädvustatud nii Hugo Lepnurme kui Villem Raami ajatuid, kultuurituumaseid ettekandeid.

Sügava elamuse jättis sõit Leningradi. Soovisime oma kooliteed alustanud lastele tutvustada üht maailma suurlinna ja teha seda koos Tiidu perega, sest Tiit teenis sel ajal Leningradi lähedast ingeri kogudust Puškinis. Mahutasime end kümnekesi Tiidu Žigulisse ja kihutasime – tee ääres miilitsat märgates hüüdes „Pead maha!“ – ühe vaatamisväärsuse juurest teise juurde. Vahepalaks lõunamaised puuviljad ja eksootilised jäätised. 

Sama põnevaks on osutunud kogu ülejäänud elu. Soovides nüüd kirjeldada poole sajandi pikkust ühist teed ja tööd jumalariigi põllul, tuleks kirjutada kas mahukas biograafia või kirikulooline monograafia. Kuna kumbki pole siinkohal võimalik, piirdun vaid muljetega Tiidust kui isiksusest, vaimulikust ja kirikujuhist. 

Seegi pole lihtne ülesanne, sest tegu on „mehega nagu orkester“. Kiriku- ja ühiskonnaelus pole valdkonda, millega tal poleks kokkupuuteid. Vaid mõned spontaansed tähelepanekud ja märksõnad:

Pühendunud liturg. Sellal kui mina algaja tudengina maadlesin religioonifilosoofiliste küsimustega, oli Tiit ammugi härjal sarvist haaranud, keskendudes sellele, kuidas Jumala sõna paremini kuulutada ja milline peab olema õige jumalateenistus. Pastori pojana oli tal selleks ka eeldusi. 

Isa Eduard suhtles Soome vaimulikega ja võttis kasutusele sealseid tänapäevaseid praktikaid. Näiteks asetas ta meie teise lapse ristimisel beebile kaela omavalmistatud sädeleva ristikese ja süütas ristimisküünla, samuti oli ta esimene, kes koos professor Salumaaga kandis jumalateenistusel Soomest kingitud valget albat – nimelt 1971. aasta jõuludel.

Tiit täiendas end lisaks usuteaduse instituudi kirikumuusika osakonnas ja sealses õppekooris, olles uhke, et võib ka professor Lepnurme oma õpetajaks nimetada. Abikaasa Liagi leidis ta muusikute hulgast. Mulle avaldas sügavat muljet Tiidu 1971. aastal valminud paarikümneleheküljeline uurimus „Visioonist ja auditsioonist luterlikus kultuses“, samuti veidi hilisem „Vestis sacerdotalis“. Samal teemal kirjutas ta ka oma diplomitöö. 

Tiidust ja ta vennast Ivar-Jaagust saidki peamised üldkiriklike jumalateenistuste ja talituste ettevalmistajad. Nad on püüdnud võimalust mööda arvestada luterluse algse traditsiooniga, mis on Skandinaavias paremini säilinud kui katoliiklusele vastanduval ja kalvinismist mõjutatud Saksamaal.

Töötades aastaid lauluraamatukomisjoni liikmena ja liturgilise komisjoni esimehena on Tiit andnud suure panuse sellesse, et valmisid nii „Kiriku laulu- ja palveraamat“ kui ka uus „Kirikukäsiraamat“. Tema rolli meie kiriku jumalateenistusliku elu kujundamisel on raske ülehinnata.

Jumala misjonär. Kuigi jumalateenistus on kuulutuse kese, on Tiit püüdnud rõõmusõnumit igal viisil ühiskonda viia ja inimesi pühakotta tuua – olgu selleks kuulutusnädalad, mis nõukogude ajal pea ainsana võimalikud olid, või mitmesugused ettevõtmised koguduse keskel alates kirikuremontidest ja lõpetades tihedate isiklike suhetega kogukonnas.

Kaht lausa ajaloolist tõsiasja tahan siinkohal välja tuua. Soome keele oskajana oli Tiit 1981. a valmis enda peale võtma ka ingerisoome koguduse teenimise Puškinis, jäädes sellesse ametisse kümnendi lõpuni. Oli imekspandav, kuidas ta oma Žiguliga Haapsalu ja Leningradi vahet kihutas ning vaimustusega rahvahulkadest kõneles, kes seal Jumala sõna juurde kokku tulid. Pole kahtlust, et just tema töö valmistas olulisel määral ette inimesi ja olukorda, nii et Ingeri kirik 1993. aastal oma iseseisvuse taastada suutis.

Tiit on andnud tõuget ka hiljem üldlevinud misjonimeetodile meie kirikus. Ta ise meenutab: „Juba 1990. aastalpanime Pärnu õpetaja Andres Põderiga seljad kokku ja saime välja kuulutada ühise missio Haapsalu-Pärnu 1991. Ühtäkki oli Moskvas riigipööre, me ei teadnud, kas hakkavad pommid lendama … Ja ometi uksed avanesid ning missio programmis 29.08–1.09 oli suur hulk üritusi, mida aasta varem poleks üldsegi võinud ette kujutada.“ 

Tookordne missio puudutas kümneid tuhandeid – alates omavalitsusjuhtidest ja ärimeestest, lõpetades sõdurpoiste ja haiglapatsientidega. See andis innustust ka EELK Misjonikeskuse loomisele ning tulevaste vaimulike festivalide ja kirikupäevade korraldamisele nii Läänemaal kui mujal Eestis.

Meediapatroon. Nüüdisaja kuulutus on mõeldamatu kirjasõnata. Üliõpilastena toksisime kirjutusmasinal ümber ja levitasime vähest teoloogilist kirjavara. Konsistooriumi raamatukogu juhatajana sai Tiit enda valitseda otsekui kullakaevanduse. Vahel kutsus ta sinna talgukorras appi ka kaastudengeid, et nuusutaksime nii riiulite tolmu kui ka süvateoloogilist süsteemi. 

Seda tööd tegi Tiit tõesti südamega – mäletan ta pahandamist, kui hiljem hulk raamatuid kergekäeliselt maha kanti. Pole ime, et kaheksakümnendatel, kui olud võimaldasid, sai Tiidust peamine asjaajaja meie kiriku trükiste – näiteks sarja „EELK“ – väljaandmisel, seejärel lausa kirjastus- ja pressiosakonna juhataja.

Kirjastamisvõimaluste avanemisel sündis ka kristlik ajakirjandus ning avanesid raadio ja televisiooni uksed. Tiidust sai aastateks ajalehe Eesti Kirik kolleegiumi ja nõukogu liige. Ta valiti EELK esindajaks Luterliku Maailmaliidu Euroopa vähemuskirikute kommunikatsioonikomisjoni juhatuses ning taastatud Eesti Piibliseltsi presidendiks. Kes jõuaks lugeda kodusid, mida ehib piibliseltsi poolt kirjastatud Piibel! 

Tegelikult on Tiit kogu taastatud iseseisvuse aja koordineerinud meie kiriku ja Eesti Kirikute Nõukogu meediatööd, korraldanud koolitusi ja õpetanud kommunikatsiooni usuteaduse instituudis. Me ei kujutaks ette Eesti ühiskonda ilma raadiopalvuste, telejumalateenistuste ja teiste vaimulike saadeteta, kuigi vähesed oskavad nende taga aimata Tiidu aastatepikkust tööd.

Arutades omavahel meedia võimalusi, olen aru saanud, et kuigi Tiit hindab kõrgelt kristlikke erakanaleid, on ta eelistuseks siiski võimalikult paljudeni jõudev rahvusringhääling. Tiidu oskusele sellega koostööd teha, olen võinud loota nii peapiiskopi kui EKNi presidendina. 

Viljakas oikumeenik ja maailmamees. Evangeelium ei ole kellegi – isegi ühe kiriku – omand. Ilmalikustunud ühiskonnas mõistsime hästi, et ühtsuses peitub jõud. Seetõttu suhtlesime nii teiste kirikute noortega kui ka juhtivate vaimulikega. Tiidul, kes töötas ka kirikuvalitsuses, olid selleks head võimalused. Mäletan, et juba 1986. a korraldas Tiit Haapsalus suurejoonelise oikumeenilise rahukonverentsi. Missio-festivalid haarasid kaasa ka ümbruskonna teiste kirikute kogudusi.

Meie kiriku esindajana on Tiit aastaid olnud tugevaks ketilüliks Eesti Kirikute Nõukogus ja aktiivseks sillaehitajaks suhetele Soome, Saksamaa ja mitmete teiste maade kirikutega. Tänu temale sai Haapsalu oma sõpruslinnaks isegi Petlemma. 

Mul polnud peapiiskopina vaja pikalt kaaluda, et paluda tal assessorina vastutada meie kiriku välissuhete eest. Olen ikka imestanud, kui endastmõistetava entusiasmiga on ta ette võtnud lugematuid välissõite, otsekui oleks terve maailm tõesti tema kihelkond. Seetõttu on mõistetav, et piiskopi ametis sai temast ka diasporaakoguduste karjane. Tiit on alati osanud mõelda ja tegutseda suurelt.

Kultuuritugi. Kultus on kultuuri kese. 13. sajandist pärineva Kuusalu kiriku pastoraadis kasvanud ja iidses piiskopilinnas Haapsalus teeniva Tiidu jaoks on kultuur olnud endastmõistetavaks kaasaandeks. Ta on korduvalt meenutanud Villem Raami, kes välipraktikal müürikive paitades õpetas meid ajalugu peopesaga tajuma. Kui aga Raam kiriku remondi puhul nõudis, et kõik peab jääma „nii nagu alguses oli“, täpsustas Tiit, et „alguses oli tühi plats“. 

Teisisõnu, kultuur on alati kasvav ja arenev. Pole siis ime, et temast sai 2003. aastal vastu võetud riikliku programmi „Pühakodade säilitamine ja areng“ ekspert. Selle programmi toel on remonditud sadu Eestimaa kirikuid.

Minevikku hindavat ja samas ettenägevat pilku nii vanade kirikute remontimisel kui uute rajamisel on tal vaja läinud ka EELK kunsti- ja arhitektuurikomisjoni esimehena. Vabariigi Valitsuse ja EELK ühiskomisjoni kultuuriväärtuste alakomisjoni kaasesimehena on Tiidul tulnud otsida häid lahendusi õieti kõikjal, kus kattuvad kiriku, riigi ja kultuuri huvid. 

Tema juhtimisel on teoks saanud suured üle-eestilised juubelipidustused nagu Maarjamaa 800 ja 500 aastat reformatsioonist. Samas on ta toetanud ka oma linna ja koguduse kultuurielu, osaledes arvukate kontsertide, muusikafestivalide ja konverentside korraldamises. Kuivõrd olen sündinud Haapsalus, olen minagi neist vahel osa saanud.

Hingekarjane ja mentor. Tegelikult on enamik inimese saavutusi taandatav suhtlemisoskusele. Kes võiks paremini vallata pastoraalset elustiili kui mees, kelle isa ja mõlemad vennad on valinud pastorikutse ning kelle seljataga seisab aeg-ajalt malevana kokku tulev suur suguvõsa, kus lapsed ja lapselapsed üksi juba mitmehäälse ühendkoori moodustavad – sealhulgas Tiidu pere viis last ja üheksa lapselast – ning kelle abikaasa Lia on muusikuna olnud võrdne partner kirikutöös? Selline kooslus aitab harjutada ka sotsiaalset harmooniat.

Juba noorusest peale on Tiitu iseloomustanud tähelepanelikkus, lugupidamine vestluskaaslasest, traditsioonide ja autoriteetide austamine. Mulle oli üllatav, millise endastmõistetavusega Tiit üliõpilasena emeriitpeapiiskop Jaan Kiivitit haiglas külastas või samme astus, et Uku Masingule kiriku pension kindlustada. 

Sellist hoolitsust nii ametikaaslaste kui paljude teiste suhtes on ta ilmutanud kogu elu: mäletan, kuidas ta aastast aastasse kuni lõpuni algatas emeriitpeapiiskop Kuno Pajula sünnipäeva tähistamist või oli toeks eakale dr Heino Noorele.

Lääne praostkond on olnud üks väheseid, kus praost Salumäe regulaarselt praostkonna konverentse, töötegijate nõupidamisi ja väljasõite korraldas, kus tööst kirikus kujunes otsekui perekondlik osadus. Aastatega on Tiidu käe all praktiseerinud kümneid teoloogiatudengeid ja abivaimulikke nii meie oma kirikust kui välismaalt. 

Kui kirikuvalitsusel oli tihtipeale raskusi mentori leidmisega, oli praost Salumäe alati kindel valik. Tagasiside tema kui vaimuliku juhi tegevusele on alati olnud tunnustav. Eeskuju ongi, mis veenab. Seepärast võib just siinkohal öelda: grand old man!

Kahe riigi kodanik. Tiidu teoloogiline kompetents ja oskus tuleb välja ka suhetes riigiga. Ta on alati järginud pühakirja arusaama: „Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!“ (Jr 29:7) 

Ka nõukogude ajal suutis Tiit hoida häid suhteid ja saavutada kiriku heaks rohkemgi kui mõni protestimeelne. Tema prioriteet on alati olnud Jumala riik, olgu maise riigi kord milline tahes. Ka kriitika peab tema meelest suunama elu püsiväärtustele, „millel oleks ühiskonnas tervikuna liitev ja tervendav mõju“.

Tiit on osanud olla heaks partneriks erinevatele poliitikutele, teha poliitikat ilma ühtegi erakonda kuulumata ja kellegi eestkõnelejaks hakkamata. Haapsalu koguduse ja Lääne praostkonna koostöö nii linna kui maakonnaga on aastaid eeskuju andev, kirikuvalitsuse ja EKNi esindajana on Tiit aktiivselt tegutsenud paljudes riiklikes komisjonides ja töörühmades. Et selline topeltroll saab olla viljakas, tunnistavad nii kodanikupäeva aumärk, linna, maakonna ja riigi autasud kui ka aasta eurooplase tiitel.

Samas torkab silma punane lõng, mis kõiki Tiidu tegemisi iseloomustab: tema pühendumine oma rahva teenimisele ja rahvusliku aate edasiandmisele. On ju seegi Jumala missioon, et kord Talle trooni ees, kus on koos inimesi kõigist „suguharudest ja rahvastest ja keeltest“ (Ilm 7:9), oleks ka võimalikult palju eestlasi. 

Rääkimata pühendumisest inimlikule ja jumalikule õiglusele, mille rüütliks iga kristlane peaks olema! Panusest isamaa teenimisse kõnelevad näiteks kuulumine Eesti Lipu Seltsi asutajate hulka, Kaitseliidu eriklassi teenetemedal ja Eesti Endiste Metsavendade Liidu teeneterist. Küllap ka Ordo Sancti Constantini Magni rüütliseisus.

Võiks arvata, et mees, kelle sünnipäevaks on esimene jõulupüha, on sündinud, kuldlusikas suus. Tegelikult on Tiidu saavutuste taga suur töötahe, visadus, oskus delegeerida ja oma aega õigesti planeerida, seejuures puhata. Selle taga on ka abikaasa Lia ja kogu pere toetus ja armastus. 

Nõnda on võinud Tiit tegutseda nii, et nähtavad pole veri, higi ja pisarad, vaid „rahu ja rõõm Pühas Vaimus“ (Rm 14:17). Kas saakski olla teisiti, kui elu on rajatud Jumala armastusele? 

Seda võin kinnitada sõbrana, sellest kõneleb piiskop Tiit Salumäe vapi tunnuslause: Deus caritas est.

Tiit Salumäe

Sündinud 25. detsembril 1951 Tartus.

Haridus: Loksa keskkool (1970), usuteaduse instituut (1975).

Ordinatsioon: õpetajaks 5. oktoobril 1975, piiskopiks 23. aprillil 2015.

Teenimine: Haapsalu kogudus alates 1975. Hooldanud kogudusi Lääne praostkonnas, Ingeri kirikus ja Välis-Eesti kirikus.

EELK mitme komisjoni liige; Eesti Vabariigi  

ja EELK ühiskomisjoni liige. EELK esindaja Eesti 

Kirikute Nõukogus. Alates 1991. aastast Eesti 

Piibliseltsi esimees. SA Ajaleht Eesti Kirik nõu

kogu esimees (2021) ja kolleegiumi liige. 

Autasusid: Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärk (2001), Haapsalu linna vapimärk (2002), EELK kuldristi kandmise õigus (2005), EELK II järgu Teeneterist (2007); Läänemaa teenetemärk (2014), EELK I järgu Teeneterist (2015); Haapsalu aukodanik (2015).

Pere: abikaasa Lia Salumäe, viis täiskasvanud last ja üheksa lapselast. 

Pildigalerii:

Usuteaduse instituudi noored üliõpilased 1970ndatel: Andres Põder ja Tiit Salumäe. 

Mirjam ja Maria Salumäe ristimine 1. augustil 1976. aastal. Koos vanemate Tiidu ja Liaga pildil ristiisa Andres Põder. 

Kogudus on parimal moel teenitud, kui seal on eesotsas vaimulik koos organistist abikaasaga. Lia ja Tiit Salumäe on seda Haapsalus teinud varsti juba pool sajandit.
Salumäede pere: Tiit juunior (vasakult), Maria, Lea, Tiit, Lia, Lydia ja Mirjam.        Fotod raamatust „Minevik on olevik“ ja erakogust


Tiit Salumäe ja Andres Põder, sõbrad ja ametivennad.

Andres Põder,

emeriitpeapiiskop

Ilmunud raamatus „Minevik on olevik“ lk 111–116.