Slava Ukraine
Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Kes on meie saatuse sepp? 1. osa

11.01.2023 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu, Ühiskond


Kirikunoored 2018. aastal Palamusel JäPel.     Eesti Kirik

Viimane rahvaloendus tõi esile, et noori on luterlust omaks pidajate hulgas vähe. Noored kirikus – see on aktuaalne teema, millega peame tegelema. Avaldame järjeloona Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja ja projekti Misjon112 juhi pikema kirjutise sel teemal.

1.

Projekti Misjon112 tegijatega oleme otsinud kontakti ja alustanud vestlust väga erinevate noortega igal pool, kus on võimalik, kuulanud nende rõõme, muresid, hirme, unistusi ja lootust. Põhiliselt Eesti erinevates paikades, aga ka mitmes teises riigis seigeldes on Eesti noored end avanud.

Projekti alguses mind heidutas, kui erinevalt võrreldes minu endaga noored maailma näevad, kuid tasapisi rahunesin maha ja hakkasin lihtsalt rohkem kuulama. Mõtlesin enda kogemuste peale sel ajal, kui ise olin noor. Sain aru, kui erinevaid ja fantastiliselt rikkalike kogemuste ning sügava äratundmisega noori meid ka täna igal pool ümbritseb. Mõistsin ja mulle tuli meelde, kui väga on vaja igat noort inimest kuulata, julgustada ja toetada just sellel teel, kus tema on. Paljud noored on tõsises hädas ja üksi eksistentsiaalsete küsimuste ees. Võib ju paista, et tõde enam ei ole ja kuri on kapist väljas. Aga ma usun ikka, et elu on imeline kingitus ja et valgus võidab pimeduse ning armastus on juba võitnud kurjuse. Kutsun igaüht üles kuulama noori, alustama nendega vestlust ja püüda välja teenida nende usaldus. Sissejuhatavalt jagan valiku noorte seisukohti:

-Sellist kirikut ei ole, kus ma vabatahtlikult käiks.

-Mulle meeldib kirik, kus ei pea liiga pikki jutlusi kuulama.

-Tahan teistega koos midagi huvitavat teha ja kedagi aidata.

-Pühapäevakoolis ja noortekal ollakse küll sõbralikud, aga kui koolis kokku saame, siis me omavahel ei räägi. Miks?

-Ma tahaks kirikus teistega päriselt sõbraks saada.

-Tahan leida elukaaslast, selleks mul kirikus võimalust ei ole. Kus ma seal inimestega räägin?

-Eputavad mehed ei meeldi kirikus, ei taha seal kedagi esinemas vaadata.

-Ei julge oma koguduse õpetajaga rääkida. Tal ei ole nagunii aega minu jaoks.

-Meeldiks, kui oleks ülistus ja palvetamine.

-See, kes arvab, et tal on palju öelda, ei peaks tegelikult nii palju rääkima.

-Tahan kuulata seda, keda ma tunnen ja usaldan. Tahan, et ta mind ka tunneks.

-Inimene, kes jutlustab, ei peaks teisi hukka mõistma. Kuidas tema teab, et just tal on õigus? Minu arvates ei ole.

-Tahan, et kirikus oleks turvaline rääkida ka LGBT, BLM, feminismi ja muudel kuumadel teemadel. Loomulikult tahan, et kogudus päriselt hooliks loodusest ja et me koos midagi sellist teeksime, millel oleks mõju.

-Miks kirikuõpetajad ei pööra meile tähelepanu?

-Miks lubatakse kirikus tülisid ja meie (lapsed, noored) peame selle pärast kannatama?

-Kiriku teemad ei puudata mind.

Noored ei ole meie, vaid enda tulevik

Olles töötanud Misjon112 eelprojektide käigus tihedalt koos paljude juhtide ja õpetajatega meie kirikus, olen teada saanud, et noorte kadumine kirikust on sihipärase töö tulemus, mida võib leebemalt nimetada asjaolude kokkulangemiseks. Igal juhul on kirikus toimunud süstemaatiline tegevus uute algatuste ja muudatuste väljasuretamiseks soodsa pinnase loomisel.

Noored elavad praegu päris oma elu. Nad ei valmistu päriseluks, mis algab kunagi hiljem. Nad kannavad vastutust, mitte ei valmistu selle võtmiseks. 

(Järgneb.)

 

 

 

 

Annely Neame

Tulge ja vaadake Jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes inimlaste juures. (Ps 66:5)