Eeloleval suvel korraldab ajaleht Eesti
Kirik oma lugejatele kaks reisi erinevate lestadiuslike rühmadega tutvumiseks.
Külastame liikumise keskusi Soomes, Rootsis ja Norras.

Lars Levi Laestadius (1800–1861)

Samas on võimalus näha ka imekaunist
Lapimaa loodust, ronida tundru tippu ja katsuda Põhja-Jäämere vett. Reisil
tutvume lestadiusluse vaimuliku pärandiga, millest leiab toitu nii mõistus kui
ka süda.

Laestadius – lestadiusluse alusepanija

Soome evangeelses luterlikus kirikus
tegutseb viis suuremat äratusliikumist. Neist neli – rukoilevaiset e
palvetajad, heränneet e ärganud, evankeliset e evangeelsed ja lestadiolaiset e
lestadiuslased – on vähemalt poolteise sajandi pikkuse traditsiooniga. Nn viies
ärkamine sündis Teise maailmasõja järgsel ajal.

Lestadiusluse alusepanijaks oli Rootsi
Lapimaa kirikuõpetaja Lars Levi Laestadius (1800–1861). Ta oli 1826–1849
Karesuvanto ja 1849–1861 Pajala pastor. Tema kogudustesse kuulus rootslasi,
soomlasi ja saame. Laestadius oli range hoiakuga kirikuõpetaja, kes tahtis oma
koguduseliikmeid päästa moraalsest allakäigust. Oma kõnedes piitsutas ta
joomist, vargust, abielurikkumist ja muid patte, mis tema koguduses olid
üldised. Kakskümmend aastat ei toonud erilisi tulemusi. Oma vaba aja pühendas
ta Lapimaa taimede uurimisele, milles saavutas rahvusvahelise tunnustuse.
Samuti oli ta tunnustatud saami rahvausundi asjatundja.

Detsembrist 1843 jaanuarini 1844 sooritas
Laestadius visitatsioonireisi praostkonna kogudustesse ja koolidesse. Jaanuaris
1844 kohtus ta Åseles saami naise Maria (Milla) Clementsdotteriga, kes jutustas
ja tunnistas talle, kuidas oli pääsenud Jumala armusse südametunnistuse sügava
patuhäda kaudu.

Laestadius ise kirjutab kohtumisest: «Sel
lihtsal tüdrukul oli armukorrast selliseid kogemusi, millest ma polnud kunagi
kuulnudki. Ta oli võtnud ette pikki teekondi, otsides valgust pimeduses.
Rännakutel oli ta lõpuks jõudnud Norra pastori Brandelli juurde, ja kui tüdruk
avas talle südame, vabastas Brandell ta kahtlustest. Tüdruk jõudis tema
vahendusel elava usuni. Ja ma mõtlesin: siin on nüüd üks Maria, kes istub
Jeesuse jalgade juures. Ja alles nüüd, mõtlesin ma, nüüd näen ma teed, mis viib
ellu; see on olnud peidetud, kuni sain kõnelda Mariaga.»

Laestadius saavutas usukindluse ja tema
jutlustesse jõudis meeleparandusnõude kõrvale usu elava väe noot. Jutlused
hakkasid inimesi rohkem puudutama. 1846. aastal puhkes vaimulikke ärkamisi, mis
levisid ulatuslikult Lapimaal – nii Rootsis, Soomes kui ka Norras.

Laestadiuse surma ajaks 1861. aastal oli
liikumise tegelikuks juhiks kujunenud kooliõpetaja Juhani Raattamaa
(1811–1899), kelle autoriteet hoidis liikumise ühtsena sajandi lõpuni.
Sajandivahetuse paiku hakkasid eralduma üksikud rühmad. Liikmeskonnalt tänini
suurim kannab nimetust vanhoillislestadiolaisuus (vanapärane lestadiuslus, üle
100 000 liikme). Suuruselt järgmine on esikoislestadiolaisuus (lestadiusluse
esiklapsed, kokku maailmas ligi 30 000, Soomes 10 000), mis eraldus
sajandivahetuse paiku.

Meeleparandust ja armu

Umbes samal ajal eraldus uusheräys
(uusärkamine, Soomes u 3000 liiget), mis hakkas rõhutama meeleparandusjutluse
vajadust ka pöördunud usklike seas. 1934. aastal eraldus vanapärasest lestadiuslusest
Rauhan Sana (Rahu Sõna, kokku u 20 000, Soomes koos rootsikeelse
Laestadianernas fridsföreningars förbund’iga 7000 inimest) rühm – eraldumise
põhjuseks oli nende seisukoht, et tuleb teha koostööd teiste lestadiuslike
rühmadega. Peale selle on mitmeid väiksemaid rühmi Soomes, Rootsis ja Norras
(kokku eristatakse 17 suuremat või väiksemat rühma, millest enamikus on vaid
mõnikümmend kuni kolmsada liiget). Igal suuremal rühmal on oma sõpruskirik ka
Ameerikas, kus lestadiuslaste rühmad on moodustanud iseseisvad luterlikud
kirikud.

Üldiselt iseloomustab lestadiuslust
meeleparanduse ja armu vajalikkuse rõhutamine ning vahetegemine usklike
koguduse ja maailma vahel. Laestadiuse jutluste mõjul sattusid kuulajad vahel
nii ränka patuhädasse, et ei suutnud enam oma käitumist valitseda:
patukahetsusega kaasnesid tahtmatud liigutused ja häälitsused, mistõttu
kõrvaltvaatajad nimetasid lestadiuslasi tihti hihhuliteks ja lend-kristlasteks.

«Liigutusi» peeti usuanni armumärkideks,
ehkki mitte just usule tulemise vältimatuteks tunnusteks. Igatahes põhjustas
see võõristavat suhtumist lestadiuslusse ning Laestadiuselt nõuti, et ta peaks
«korralikele» kristlastele eraldi jumalateenistusi. Pattude vastastikune
andeksandmine usklike ringis – kõigi usklike üldise preesterluse põhimõtte
alusel – on omane kõigile lestadiusluse rühmadele. Tavaliselt kuulutatakse
pattude andeksandmist «Jeesuse nimes ja veres». Samuti on kõigile rühmadele
omane täielik hoidumine alkoholist – reaktsioonina ohtrale alkoholi
pruukimisele Laestadiuse kogudustes.

Esitaksin nüüd suuremate lestadiuslike
rühmade lühitutvustused.

Vanapärased lestadiuslased

Vanapärased lestadiuslased on ühinenud
kohalikesse rahuühendustesse (registreeritud on ka Eesti Luterlik Rahuühendus),
mille katusorganisatsiooniks on Soome Rahuühenduste Keskühendus. Suhtutakse
tõrjuvalt televisiooni, alkoholi ja eostumisvastastesse vahenditesse. Oluliseks
peetakse pattude andeksandmise kuulutamist. Usutakse, et pattude andeksandmise
vägi ei seisne sõnades ega preestriametis, vaid Pühas Vaimus.

Igal usklikul on Püha Vaim ja seega ka
meelevald kuulutada pattude andeksandmist. Samas on usklike ring piiratud
vanapärase lestadiuslusega. Et eostumise vältimine on keelatud, kuuluvad
rahuühendustesse väga suured perekonnad. Lasterohkust peetakse Jumala
õnnistuseks. Et vältida kiusatust abielueelseteks intiimsuheteks, on tavaks
abielluda võimalikult noorelt.

Üheks õpetuslikuks erijooneks on nn lapse
usu teooria, mille järgi igal lapsel on usk juba sündides. Paraku kaob see usk,
kui laps hakkab pärispatu mõjul pattu tegema. Selle vältimiseks on vajalik
kasvamine Jumala koguduse hoole all. Kasutatakse 1878. aasta ametlikku
piiblitõlget.

Esiklapsed ja uusärganud

Lestadiusluse esiklapsed eraldusid
peavoolust 19/20. sajandi vahetusel. Eraldumine toimus esmalt Ameerikas,
seejärel Rootsis ja Soomes. Esik-lapsed peavad endid Laestadiuse algatatud
ärkamise otsesteks järeltulijateks – tunnustatakse nn Lapimaa vanemate erilist
seisust, kes säilitavad algset lestadiuslikku õpetust just neis piirkondades, kus
ärkamine kord alguse sai.

Esiklapsed loevad oma vaimulikel
koosolekuil alati mõne Laestadiuse jutluse, mille kõrvale peetakse teisigi
jutlusi. Oluliseks peetakse tagasihoidlikku riietust ja hoidumist ehetest.
Lestadiusluse esiklapsed on üldiselt väga kriitilised kiriku paljude uuenduste
suhtes.

Rahu Sõna

Uusärkamine sündis 19/20. sajandi vahetusel
Kittiläs Soome Lapimaal. Ajendiks oli mõnede jutlustajate meelest liiga vaba
pattude andeksandmise kuulutamine tollases vanapärases lestadiusluses. Rõhutati
jätkuva usulise ärkamise ja meeleparanduse vajadust ka juba usule tulnute seas,
et usk ei tuimuks ega muutuks pelgaks kombetäitmiseks. Uusärganud on
koostööaltid erinevate kristlike rühmadega.

Rahu Sõna (kutsutud ka pisi-esiklasteks –
pikkuesikoiset) eraldus vanapärastest lestadiuslastest 1934. aastal. Eraldumise
aluseks oli Ameerikas elavate vanapäraste lestadiuslaste lõhenemine kahte
rühma, millest ühele kuulus Soome vanapäraste lestadiuslaste tunnustus.

Kui mõni lestadiuslik jutlustaja Soomest
käis jutlustamas Ameerika teise leeri lestadiuslaste vaimulikel koosolekutel,
nõuti talt Soomes patukahetsust. Nad põhjendasid oma talitusviisi Piibli käsuga
jutlustada evangeeliumi kõigile ega tunnistanud end süüdi. Seejärel eraldus
suur hulk nimetatud jutlustajate toetajaid vanapärase lestadiusluse peavoolust.

Peatselt hakati välja andma oma ajakirja
Rahu Sõna (Rauhan Sana), mis saigi liikumise ametlikuks nimetuseks. Rahu Sõna
rühmad paiknevad valdavalt Tornio jõe orus, aga ka mujal Soomes. Et neil on ka
rootsikeelne sõsarorganisatsioon, siis on vaimulikud koosolekud valdavalt
kakskeelsed: rootsikeelsed jutlused tõlgitakse soome keelde ja ümberpöördult.
Rahu Sõna on teoloogiliselt ja organisatsiooniliselt avatum: nendegi meelest ei
piirdu usklike ring üksnes lestadiuslusega.

Kahel viimati nimetatul on ühine
lauluraamat, kolm viimast teevad omavahel misjonialast koostööd.

Lestadiuslus levis 19. sajandi teisel
poolel ka Eestisse – eriti Virumaale ja Tallinna. Tekkis mitmeid lestadiuslikke
rühmi, millesse luterlik kirik suhtus üldiselt tõrjuvalt – mõned
lestadiuslusega seostatud rühmad kaldusidki oma kommetes ekstaatilistesse
liialdustesse.

On siiski dokumenteeritud tollase Peterburi
Jaani koguduse õpetaja Jakob Hurda positiivsem hoiak, kes ei leia liikumises
vastuolu luterliku õpetusega. Eesti rühmakesed vaibusid ajapikku hiljemalt
1920.–1930. aastail. 1990ndail on erinevad lestadiusluse rühmad Soomest loonud
kontakte Eesti luterlastega. Ühendus jätkub ja areneb.

Kui vanapärased lestadiuslased on asutanud
Eestis oma ühingugi, siis teised lestadiuslikud liikumised tegutsevad Soome
Evangeelse Luterliku Kiriku egiidi all ja nende tegevusväljadeks Eestis on
erinevad luterlikud kogudused.

Urmas Oras,

Äksi koguduse õpetaja