Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kes nüüd annab ohusignaali!?

31.01.2007 | | Rubriik: Kolumn

Möödunud reedel saatsime Viljandi Jaani kirikust viimsele teele Ülle Aaskivi, kes oli üks Eesti iseseisvuse taastajatest ja põhiseaduse väljatöötajatest. Pärast põhiseaduse jõustumist pühendus ta riigiteenistusele ning oli üheksale järjestikusele vabariigi valitsusele toeks suhtlemise korraldamisel riigikoguga.

Laiemale avalikkusele sai Ülle Aaskivi tuntuks mullu 28. augustil oma kodukorravälise avaldusega riigikogu liikmetele seoses presidendivalimistel tekkinud patiseisuga. Ta tuletas parlamendisaadikutele meelde, et nad ei ole vandunud ustavust oma erakonnale, vaid Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale: «Täna, homme oled siin ruumides vaid sina ise oma südametunnistuse ja vastutustundega. Ei erakonda, ei abstraktseid valijaid, vaid sina ise, hääletussedel, sinu südametunnistus, sinu ametivanne, sinu riik.»

Ülle lõpetas oma kõne sõnadega: «Kui absurdi ja demokraatia tase ületavad ühiskonnas teatud piirid, võivad inimesed tõesti hakata tegema imelikke asju.» Riigikogu esimehe Toomas Vareki meelest oli Ülle Aaskivi sõnavõtt ülbe ja ebameeldiv. Kui niisugune asi veel korduks, laseks ta mikrofoni välja lülitada.

President Ilves nägi toimunut teises valguses: «Elus tuleb ette hetki, mil tunneme ja teame, et miski on valesti. Aga tüdimuse, jõuetuse või piinlikkustunde tõttu me vaikime. Kas käega lüües või petlikus lootuses, et kõik läheb iseenesest üle. Ülle Aaskivi ei vaikinud, kui kutsus eelmise aasta augustis riigikogu liikmeid tunnetama vastutust oma rahva ja ametikohuse ees. Mõne minutiga ütles see väike naine ja suur inimene välja tõe, mida ei andnud väänata ega vääriti mõista. Ta küsis otse ja keerutamata: kuhu ja kuidas edasi, Eesti rahva esindus? Õhk oli ühtäkki puhtam. Enamusel meist polnud enam piinlik. Ülle võitis tol augustipäeval tüdimuse ja jõuetuse.»

Vähesed teadsid, et too «suur väike naine» oli juba siis raskesti haige. Omaksed ja pereliikmed hoidsid teleri ees Ülle sõnavõtule kaasa elades pisaraid tagasi ja pidasid pöialt, et ta lõpuni vastu peaks. Pojale ütles ta, et poleks kunagi suutnud endale andestada käestlastud võimalust anda ohusignaali.

Novembris 2005 kirjutas Ülle oma päevikusse: «Kahjuks ei meeldi mulle enam eriti ka see riik, mida luua olen aidanud ja mille üle püüdnud järele valvata. Siin on vähe mõistmist ja palju mitte-mõista-tahtmist. Siin on vähe armastust ja palju vihkamist. Siin on vähe hoolimist ja palju hoolimatust. Viivi Luik küll lohutas ühes oma kirjatöös, et see ei ole veel SEE RIIK, see on vaid endisest ajast pärit haav, mis on mädanema läinud ja et see paraneb kunagi välja. Aga kuna mu tervis on selline, et ilmselt ma niikuinii seda täielikku väljaparanemist (kui see üldse kogu maailma kurjuste tausta arvestades kunagi tuleb!) ära oodata ei jõua, siis ongi vast õige aeg minna.»

Ta läks, olles täitnud oma kohust. Kummalisel kombel on tema lahkumise järel aktuaalne seesama küsimus, mille Ülle ise kirjutas president Meri kaastunderaamatusse: «Kes nüüd annab ohusignaali!? Nii et kõik seda mõistaks ja kuuleks?» Kirikule mõeldes, kas meie suudame ja tahame võimendada prohvetlikku sõnumit ja toetada neid, kes seda kannavad? Kas kirikukantsel on selleks kohaks, kust öeldakse välja tõde, mida ei anna väänata ega vääriti mõista – sest Varek võib ju tõepoolest mikrofoni välja lülitada?

Image
Marko Tiitus

3 Kommentaari artiklile “Kes nüüd annab ohusignaali!?”

  1. Külaline ütleb:

    Tänan pastor Marko Kiivitit siinse artikli ja väga sisuka ning süvenenud jumalateenistuse
    eest Ülle Aaskivi matustel 26. jaanuaril Viljandi Jaani kirikus.
    Ülle õde Sirje

  2. Külaline ütleb:

    Mõtleme Üllele nukruse ja tänutundega
    Tiia ja Mare

  3. Külaline ütleb:

    :) :grin ;) 8) :? :cry :( :x

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)