Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kes minevikku ei mäleta …

20.06.2012 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

… ja Juhan Liiv jätkab – see elab tulevikuta. Väärib ikka ja jälle meenutamist: kui unustame mineviku, ei ole meil ka tulevikku. Minevikus näeme omamoodi tuleviku panti. Viimastel aastakümnetel oleme meenutanud minevikust ennekõike raskeid aegu, kannatusi ja repressioone. Kipub olema ka nii, et tänase päeva läbikukkumised pannakse kergekäeliselt ainult mineviku süüks.
Kirikuna ei tarvitse me meenutada minevikku ainult mustades värvides. Me teame, et kõik ajad on Jumala käes ja oma nurjatusi ei pea vabandama sellega, et siis olid niisugused ajad. Meenutades head, mida Jumal meile on teinud, ja paljusid häid inimesi, kes meid on ennastohverdavas armastuses toetanud, asutas EELK konsistoorium 5. juulil 2011 seoses 20 aasta möödumisega Eesti taasiseseisvumisest uue autasu – EELK koostöömedali. Statuudi kohaselt antakse medal EELK välispartnerile – vaimulikule või ilmikule –, kes on osutanud silmapaistvaid teeneid Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule või selle kogudusele. Nii nagu ikka oli alguses teadmata, millist kasutamist tänumedal leiab. Meil on ju rahvuslik eripära, et igasse uude asja tuleb suhtuda ettevaatlikult. Tegime siiski tellimuse ja kuulutasime välja taotlemise korra. Pikkamööda hakkas tulema koguduste taotlusi ja nüüdseks räägime juba ligi paarisajast medalist.
Miks on siis vaja meil kristlastena avaldada tänu? Kas ei piisa sellest, et Issand tasub kord omadele aulises tulevikus. Küllap võib tõsimeeles tõestada mida iganes, aga sellele põlvkonnale, kes on elanud nii Nõukogude okupatsiooni ajal kui näinud ärkamist ja uusi aegu, mis viis välja iseseisvuse taastamiseni, on tähtis mitte unustada, vaid tänada neid, kes tulid meile appi. Peale on kasvanud uus põlvkond ja õnneks ei ole neil kogemusi, mis meil olid. Oht on, et me viime endaga kaasa ka mälestuse pöördelistest aegadest, ja need, kes astuvad meie asemele, ei tea, kui armetus olukorras oli kirik enne uut tõusu.
Mul oli võimalus paari viimase nädala jooksul elada kaasa tänuüritustele nii Stockholmis kui Helsingis. Tegelikult on medaleid jagatud kümnetes kohtades ühtekokku umbes 150 inimesele. Kes need inimesed on? Kus nad elavad? Nende hulgas on piiskoppe, kirikukeskuste töötajaid, praoste, koguduseõpetajaid, juhatuseliikmeid ja aktiivseid inimesi mitmel alal. Tänanud oleme neid, kes on kuulutanud evangeeliumi, toetanud kirikumuusikatööd, lastetööd, diakooniatööd, aidanud üles ehitada kogudustele tagastatud pastoraadid, remontinud ja üles ehitanud lagunenud kirikuid, andnud välja kirjandust, koolitanud meid uutes oludes elama ja vastutust võtma.
Tõeliselt tihedaks läks liiklus Soome sillal alates kaheksakümnendate lõpust, nagu peapiiskop Andres Põder rõhutas oma kõnes Eesti suursaatkonnas Helsingis möödunud reedel autasusid üle andes. Oleme hõimurahvastena Soome lahe kallastel elanud, tunnetades teineteise lähedust ka läbi raudse eesriide, aga piiride avamine tegi meile võimalikuks näha teistmoodi elu. Tormiline oli suhete tekkimise aeg. Meie lapsed olid esimesed, kes pääsesid välja nägema ja kogema seda, mida vabadus tähendas. Laulukooridel oli motivatsioon valmistada ette repertuaar sõpruskogudustes laulmiseks. Teisalt tegi humanitaarabi võimalikuks inimesi aidata. Pingeid oli muidugi omajagu, ei olnud meil välja kujunenud uutes oludes vajalikke struktuure. Aga mis oli kindlasti olemas – rõõm ja vaimustus ühisest tegevusest ja uutest võimalustest.
Olen veendunud selles, et ilma sõprade abita ei oleks me praegu see kirik, kes me oleme. Mäletan seda päeva, kui alustasime pühapäevakooli tööga. Praost Burchard Lieberg pidas jutluse ja korraga tulid pühapäevakooli sajad lapsed. Ei olnud siis vajalikke ruume ega kirjandusest, rääkimata väljaõppinud kaastöölistest. Oleme näinud Jumala tohutuid imesid ja meie põlvkonna kohus on sellest jutustada ja öelda tänu aitajatele. Paljud, keda oleksime soovinud tänada, on juba ajast igavikku läinud. Paljud on jõudnud kõrgesse ikka. Oleme ajaga sammu pidades täitmas oma tänuvõlga. Olen näinud, kuidas meie tagasihoidlik tänu nüüd, mitukümmend aastat hiljem, on pannud mälestused elama. Mitmed on öelnud, et mis nüüd meie, me oleme teinud seda, mis oli meie kohus teha.
Minu soov on, et kogudused ei unustaks seda, mille osaliseks oleme saanud tänu Jumala läkitatud abilistele.

Tiit Salumäe
,
assessor

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)