Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kes kannatlikult ootab

17.08.2007 | | Rubriik: Kultuurielu

Sel aastal 12. märtsil oli 400 aasta juubel Paul Gerhardtil, kelle nimi on meile tuttav kiriku laulu- ja palveraamatu kaudu.

Juubelid on meie tõtlikus ajas ilusad ja tähtsad. Juubelid tuletavad meelde, et juba enne meie aega on inimesed tähendusrikkalt mõtelnud ja ütelnud, teinud ja loonud. Elame suurel määral sellest, mis eellased meile on pärandanud.

Eesti lauluraamatus enim esindatud

Paul Gerhardt oli sakslane ja elas ning tegutses üksnes Saksamaal. Aga tema 134 laulu on kuulsad ning populaarsed kogu maailmas. Kui ma kodus, Saksamaal Gerhardtile tähelepanu pühendasin, avasin ka Eesti kiriku lauluraamatu ja leidsin, et selles on 20 või 21 Paul Gerhardti sõnadega laulu. Nende seas on isegi viis laulu, mis saksa lauluraamatust on kadunud. Viimane sisaldab ainult 26 Gerhardti laulu.

Mitte ühegi teise luuletaja laule pole eesti lauluraamatus nii palju kui Gerhardti laule. Ei Martin Lutheri või Hugo Wühneri või ühegi eesti luuletaja omi. Vana «Uus lauluraamat» pakkus isegi 51 Gerhardti laulu, niisiis 38 protsenti kõikidest Gerhardti lauludest! See on tõesti hämmastav!

Gerhardti elust teatakse vähe. Ta on sündinud 1607. a ühes väikelinnas Wittenbergi lähedal jõukas perekonnas. Vanemad surid, kui Gerhardt oli veel laps; ta kasvas üles sugulaste juures. Ta käis koolis Grimmas ning ülikoolis Wittenbergis. Õpingud kestsid ebaharilikult pikalt, me ei tea isegi kindlalt, kas Gerhardt lõpueksamid ära on teinud.

Ta oli pikemat aega koduõpetaja Wittenbergis ja Berliinis ning oli juba 46aastane, kui sai pastoriks Berliini lähedal – alles nüüd sai ka tema abiellumine võimalikuks. 1657. a sai Gerhardt pastoriks Berliini Nikolai kirikus. Pärast konfessioonivaidlust Brandenburgi kuurvürstiga (Gerhardt oli luterlane, kuurvürst kuulus kalvinistide hulka) lahkus Gerhardt Berliinist ja võttis 1668/69. a enda peale Lübbeni koguduse Saksamaal. Seal ta suri 27. mail 1676 ja on maetud Lübbeni kirikusse; kuhu täpselt, ei ole teada. Ainult üks tema poegadest elas temast kauem.

Tröösti- ja rõõmulaulud

Gerhardti parimad aastad olid need, mille ta Berliinis veetis. Seal kohtus ta Johann Crügeriga, kes oli orelimängija ning kantor Nikolai kirikus ja eliitgümnaasiumis «Hall Klooster». Crüger oli võimekas laulude viisistaja. Selles kunstis arendas ta väga iseseisvat stiili: näiteks segakoori lauludes oreli ja kahe kõrge instrumendiga, meloodia sopranis (varasemad meloodiad olid enamasti tenoris) ja võimalikult tekstilähedane, pealegi nii lihtne, et kogudus oskas jumalateenistusel laule varsti järele laulda, kui õpilaskoor ette laulis.

Just see oli tähtis. Pärast 30aastast sõda ning katkuaegu oli Brandenburg Berliiniga täielikult hooletusse jäetud (Berliin oli oma elanikest kaotanud peaaegu kaks kolmandikku!). «Suur kuurvürst» tahtis aidata rahval jalule tõusta kindla korra, aga ka paremate jumalateenistuste abil. Laule, mis olid täidetud tröösti ja lootuse ning Jumalasse usuga. Seesuguseid laule otsis Crüger oma lauluraamatute jaoks.

Selliseid laule oli Gerhardt loonud. «Tröösti- ja rõõmulaulud», on Gerhardt ju ise oma laule nimetanud. Luuletaja Gerhardti koostööst helilooja Crügeriga või pärast Crügeri surma Johann Georg Ebelingiga on sündinud laulud, mis mitte ainult sel ajal inimesi ei trööstinud ja tugevdanud – Crügeri ning Ebelingi lauluraamatutel oli hiigeledu kogu Saksamaal palju aastakümneid, isegi kuni tänapäevani. Gerhardti laulud on päevakohased ja ühtlasi aegumatud.

Laulud nagu «Nüüd hingvad inimesed», «Mu süda, ärka üles», «Kuis pean vastu võtma», «Nüüd tõstkem rõõmuhääli» või «Ma laulan suust ja südamest» näitavad ka veel eesti tõlkes lauluraamatus Gerhardti luulele iseloomulikke tunnuseid: näiliselt lihtne keel, mis aga tõesti on meisterlik, arusaadavad pildid, keele musikaalsus, ehtne, sundimatu jumalakartlikkus. Gerhardti laulud lähevad südamesse.

Ja niiviisi toimub too ime, et tänane lauluraamat, mis on teadlikult eestipärane, ei sisalda mitte ühegi teise luuletaja laule nii palju kui vaikse ja tagasihoidliku saksa luuletaja Paul Gerhardti omi. Tema elumoto tuleb nähtavale ühes tema lauludest: «…Kes kannatlikult ootab, sel tuleb abi tõest ja rõõmustama tõttab ju Issand armuväest» (KLPR 342:5).

Albrecht Schmidt-Brücken

 

Paul Gerhardti laulud KLPRs:

3 «Kuis pean vastu võtma», 33 «Ristirahvas, rõõmustele», 37 «Su sõime juures seisan ma», 43 «Oh palugem ja laulgem», 81 «Üks süütu Tall on lepitand», 94 «Oh Jeesus, Sinu valu», 111:4 «Mu süda, ärka, virgu, meel», 114 «Nüüd tõstkem rõõmuhääli», 129 «Mu hinge sisse tule», 135 «Püha Vaim, Su ainus abi», 238 «Täis imet ja täis armu saatmist», 286 «Kes võiks küll vastu olla», 292 «Eks mu kohus tänu teha», 307 «Õnnis, kes ei võta teha», 342 «Mis vaevab sinu südant», 376 «Ma olen maa peal võõras», 387 «Ma laulan suust ja südamest», 398 «Mu süda, ärka üles», 408 «Nüüd hingvad inimesed», 455 «Oh Issand, Sul on oma maast».

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)