Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Kes kannatab, see kaua elab?

31.03.2021 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond
Lea Saar.

Öeldakse, et Jumal ei pane kellelegi peale suuremat koormat, kui ta kanda suudab. Miks inimesed siiski murduvad? Miks valitakse vabasurm, sirutatakse käsi viinapudeli järele, tarvitatakse suhtes vägivalda või allutakse sellele apaatselt? Kas selliste juhtumite puhul teeb Jumal valearvestuse või ei usalda inimene ise oma võimeid?

Olen hingehoidjana nende küsimuste üle juurelnud korduvalt, mõeldes kasvõi enda ema peale, kelle elus oli palju kannatust. 95 eluaasta sisse jäid poliitilised repressioonid ja palju valusaid eraelulisi kaotusi, kuid ta elas oma päevad täis. 

Kui aga mõtleme laiemalt oma vanemate ja vanavanemate põlvkonnale, siis ei olnud möödunud sajand neile armuline. Mitu sõda ja võimuvahetust, lisaks rebis peresid laiali sundpõgenemine läände ja küüditamine itta. Nõukogude režiim kasutas kõiki vahendeid, et külvata usaldamatust ja hirmu ning pöörata inimesi ka peresiseselt üksteise vastu. 

Ööpäevaringsed lasteaiad ja internaatkoolid andsid paremaid võimalusi ideoloogiliseks mõjutamiseks, seepärast soovitati kodanliku kasvatuse saanud vanavanemad sirguvast nõukogude noorsoost eemal hoida. Töökohtades seisid autahvlid ja häbipostid kõrvuti, võrdlemine tekitas häbi ja süütunnet. 

22. veebruari ETV saates „Plekktrumm“ juhtis ajaloolane Linda Kaljundi tähelepanu, et just nõukogude ajal hakati esile tõstma eestlaste 800aastast orjaaega ja muistset vabadusvõitlust. Tõepoolest, kommunistidel oli põhjust õhutada viha nii sakslaste kui kiriku vastu. Suurim kahju, mida võõras võim meile tekitas, oligi armastussideme läbiraiumine oma lähedaste, oma rahva ja Jumala vahel.

Niisuguse seljakotiga oleme tänases päevas. Kirjanik Imbi Paju mõtestab raamatus „Tõrjutud mälestused“ oma ema ja tädi mälestusi peret tabanud poliitilistest repressioonidest. Ta räägib, kuidas endale hoitud valusad kogemused mõjutavad mitte üksnes represseeritute elu, vaid mürgitavad ka nende järeltulijaid. 

Arvestades, kui paljud Eesti pered kogesid punast terrorit, saame oma rahva puhul rääkida ühiskondlikust traumast. Veel praegu on meie inimeste elus liiga palju hirmu ja ebakindlust. Vanemate kogemus ütleb, et usaldada ei maksa, tuleb ise toime tulla, või siis, et oleme tühised ja polegi paremat väärt. Nõnda ei otsitagi abi ja kui ei tule katkestust, jätkub meie vanemate käitumismuster meis ja meile järgnevates põlvedes.

Negatiivse eeskuju korral on läbiv motiiv toimetulematus, isegi kui muster pole täpselt sama kui vanematel. Näiteks on vanemate suhtes füüsilist vägivalda, aga lapse peres ei pruugi see tingimata avalduda. Vägivallast traumeeritud lapsest võib saada heasüdamlik alkohoolik, kes on andnud eluohjad käest. Vanemluskoolitustel on emad põhjendanud lapse karistamist sellega, et lapsepõlves karistati neid samuti, aga nemad kasvasid inimesteks. Samas, kui pojad on pidanud tundma ema poolt liigset karmust või hülgamist, võib kogetud hirm ja abitus muuta neid täiskasvanuna naiste vastu vägivaldseks. 

Näiteid on erinevaid. Õnneks ka selliseid, kus lapsed ei võta omaks vanemate negatiivset mustrit ning suudavad enda lastele pakkuda turvalist elu. Siiski on kasvõi üks hooletusse jäetud laps või jõhkra perevägivalla juhtum meie väiksele rahvale liig.

Mida siis teha? Soomlased on juba aastaid tegelnud enda ühiskondliku traumaga ja täna on Soome ÜRO õnneraporti kohaselt maailma õnnelikem riik. Eestis on olnud katseid algatada diskussioone traumatiseeritusest, kuid kas puudub meil veel julgus või tahtlus – ühiskonnana ei ole me selles kaugele edenenud. Küll saab iga inimene, näiteks pereterapeudi abiga, tegelda isiklike traumadega ja mõtestada oma pere lugu.

Mõistmine juhatab andestamiseni, andestamine aitab taastada läbiraiutud armastussidemed. Ärme koorma lapsi oma raskustega, vaid usaldame need Jeesuse kanda. Nõnda austame Tema ohvrit ja muudame elu murdva kannatuse üheks toimetuleku tööriistaks – kannatlikkuseks. Liigsest koormast vabanemine lubab elada meile Jumala poolt kingitud personaalset elu. Armastuse kaksikkäsu kohaselt on õnneliku elu saladus peidus usalduslikus ühenduses Jumalaga ja heades inimsuhetes.

Lea Saar,

Tartu Maarja koguduse hingehoidja

Teemad:

Kiidetud olgu Jumal, meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist. (1Pt 1:3)