Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kes kaitseks?

02.12.2020 | | Rubriik: Juhtkiri

Kes meid kaitseks kurjal päeval? – nii on ikka läbi aegade õhatud! Kuidas riik oma kodanikke kaitseb ja kui palju selleks raha kulub, seda saab lugeda riigieelarvest. Selle seletuskirja 29. lehelt leiab lause: Maksude kaudu … toetatakse aastatel 2020–2021 kümnest erinevast valitsemisfunktsioonist kuut (majandus; elamu- ja kommunaalmajandus; tervishoid; vaba aeg, kultuur ja religioon; haridus; sotsiaalne kaitse). On näha, et muude tähtsate valdkondade toetamisel pöörab riik tähelepanu ka religioonile. Vaadates lisatud suuri summasid, võivad kodanikud teha siit ka järelduse, et riik toetab kirikute tegevust täienisti. Nimelt sain hiljuti kõne ühelt kaitseväelaselt, kes oma kamraadiga vaidles küsimuse üle, kas riik maksab vaimulikele palga. Tookord selgitasin, et enamjaolt eraldatakse riigilt raha ajalooliste kirikute restaureerimiseks, vaatan täna lähemalt, millele meie riik enim kulutab. 

On kindel, et kui piirile koonduksid vaenuväed, saadaks riik sinna vastu kaitseväe. Ka rahuajal tuleb piiri kaitsta. Eesti kaarti vaadates on näha, et merepiiri on rohkem ning seda valvavad nii merevägi kui politsei- ja piirivalveamet, kel kõigil oma valvekaamerate ja radarite võrgustik. Aeg-ajalt küsitakse, miks on riigil ametkondi palju ja kas ei saaks neid ühitada, et riigi tulusid otstarbekamalt kulutada. Tõsi, lisaks riiklikule ülesandele kulub ka palju ressurssi kodanike elude kaitsele. Kevaditi esineb sagedasti olukordi, kui Peipsi jääl kalastajad jäävad hätta, üksnes riigil on võimekus saata sinna appi piirivalvelaev või kopter. Kui sadamad ja veeteed külmal talvel jäätuvad, pole ühelgi erafirmal ega kodanikel nii palju ühist raha, et osta 50 miljonit eurot maksev jäälõhkuja, mis 80% aastast kasutamist ei leia. Ja kui korrakski merel tegevus seiskub, tekib kodanikel õigustatud küsimus nii praamiliikluse kui muude veeteede osas: miks ei ole tagatud elanikele vaba pääs oma kodu ja töökoha vahel? 

Aga lisaks maale ja merele tuleb valvata õhupiiri. Taevast meie pea kohal valvavad NATO liitlaste lennukid. Kui Eesti riik sooviks endale sarnast nelja lennuvahendit osta, mis praegu liitlaste abiga Ämari lennubaasis paiknevad, kuluks selliseks ostuks ca 250 mln eurot. Võrdluseks mainin, et järgmise aasta eelarves on kaitsevõime arendamiseks ette nähtud 645 miljonit. Kui rahanumbrid on hoomamatult suured, on parem vaadata protsente ehk seda, kui palju need moodustavad riigi sisemajanduse kogutoodangust (SKP). Selle järgi kulutatakse aastas riigikaitsele 2,1%. Kui siia liita summad, mis kuluvad elanikkonna kaitsele, st avalikule korrale ja julgeolekule, kulub teist sama palju juurde – tavaliselt 1,9% SKPst. 

Tavaelus vajame sedagi, et läheneva tormi eest kaitseks meid õigeaegne ilma- ja tormiennustus. Seegi on riiklik süsteem oma radarite ja satelliitidega taevakaarel. 

Ometigi jääb kõigest sellest tõelise häda korral väheks. Arvutage, mitu kuud peate töötama, et teenida 10 000 eurot. Kahjuks sellise summa kaotas üks Narva proua mõne minutiga, kui talle möödunud nädalal helistas väidetavalt üks pangatöötaja, kes soovis tema pangakonto kaitsmiseks teada saada salakoode, mille abil tegi proua konto tühjaks. Siinkohal ja sellistel juhtumitel jääb riik oma kodanike kaitsmisel jõuetuks. Libainfo ja -uudise ning vandenõuteooriate uskumise eest jääb vastutus kodaniku kanda. Jah, riik saab teha seda, et rahastab riigi meediat (ERR) ning ulatuslikult ka teadust ja haridust, millele kulub sõltuvalt aastast 4–6% riigi SKPst. Kuid suurim kaitsekulutus on sotsiaalkaitse, millele kulub 13% SKPst. 

Hoolimata nendest suurtest summadest on rahvas käesoleval aastal tundnud end kaitsetuna valdkonnas, mis ei ole ei politsei ega kaitseväe võimuses. Viirus on muutnud senist elukorraldust. Valitsuse ja terviseameti korraldusel tuleb avalikes kohtades kodanikel enda ja teiste kaitseks kanda maski ja hoida distantsi. Siit järeldubki, et hädaolukorras tuleb lisaks küsimusele, kes meid kaitseb, toetuda ka sellele, mis meid kaitseb!

 

 

 

 

Gustav Kutsar,

kaitseväe peakaplan

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)