Kes elavad Vaimu järgi, mõtlevad Vaimu mõtteid

08.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Olete te mõelnud, miks just see päev, püha vaimu väljavalamise päev, on see päev, mida me peame kiriku kui Kristuse ihu sünnipäevaks?
Vastuse sellele küsimusele leiame ju ehk jüngrite käitumises enne ja pärast nelipühapäeva, või oleks jüngrite hulka õigem arvata ka paljud teised inimesed, kes kiriku ülesehitamise töös osalised olid… Siis võiksime ju hoopis öelda, et selleks käitumise muutumishetkeks on Püha Vaimuga täitumise hetk. Mis siis on see, mis jüngrites muutus pärast Püha Vaimu tulekut?

Nii ei ole nüüd enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses. Sest elu Vaimu seadus Kristuses Jee­suses on vabastanud su patu ja surma seadusest. Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.
Rm 8:1–2,10–11

rmas kogudus, me tähistame täna nelipüha, päeva mil jüngrite peale valati välja püha vaim, päeva, mida me peame oma kiriku sünnipäevaks.
Olete te mõelnud, miks just see päev, püha vaimu väljavalamise päev, on see päev, mida me peame kiriku kui Kristuse ihu sünnipäevaks?
Vastuse sellele küsimusele leiame ju ehk jüngrite käitumises enne ja pärast nelipühapäeva, või oleks jüngrite hulka õigem arvata ka paljud teised inimesed, kes kiriku ülesehitamise töös osalised olid… Siis võiksime ju hoopis öelda, et selleks käitumise muutumishetkeks on Püha Vaimuga täitumise hetk. Mis siis on see, mis jüngrites muutus pärast Püha Vaimu tulekut?
Vaatame näiteks Peetrust, tema oli see, kes oli ju jüngritest kõige keevalisem, võib-olla kõige vähem sarnane kaljuga, millele tema (hüüd)nimi viitab. Tema on see, kes püüdis Jeesust enda arust «õigele» teele juhtida (mäletad, möödunud pühapäeva jutluses ma viitasin ju juba sellele kohale) ja sai Jeesuselt sõidelda: «Tagane minust, vastupanija.» Peetrus oli see, kes ühel hetkel oli valmis haarama mõõga ja teisel põgenema. Mäletad ju küll… Jeesuse kinnivõtmisel ta haaras mõõga ja lõi ühe mehe kõrva maha. Mõned tunnid hiljem taganes ta Jeesusest kolm korda järjest.
Seega, Peetrus enne nelipühapäeva ehk siis päeva, mil Püha Vaim tema peale tuli, oli kõike muud kui kalju. Aga kui vaim tuli tema peale, siis muutus tema käitumine. Jüngrist (ehk siis õpilasest) sai apostel (ehk siis läkitatu või sõnumikandja), keevalisest mehest tuli hiilgav jutlustaja, aga miks ka mitte tervendaja, nagu Jeesus seda oli olnud. Tõenäoliselt võib ju väita ka, et temast sai õpetlane (kuigi seda võiks minu arvates siiski väita hilisema aja Peetruse kohta). Igatahes tuli temast kiriku tõeline juht, kalju, millele Jeesus ehitas oma kiriku.
Samamoodi võiks ju tuua näiteid ka Pauluse kohta, kes on arvamusel, et ta üldse mingi õige apostel pole, või siis hoopistükkis vaadates tänase päeva Vana Testamendi teksti poole ja nende seitsmekümne vanema poole, kes pärast seda, kui Jumal andis neile sama vaimu, mis oli Moosese peal, olid tema abimeesteks kõrberännakul.
Niisiis, mis meis muutub sel hetkel, kui me saame endale Vaimu? Või saame jüngriteks? Ehk hävib meie vana mina?
Nojah, kui ta oleks hävinud täielikult, siis poleks meil ju olnud täna vaja pihitalitust pidada… Järelikult see mina jääb alles. Ehk on asi hoopis meie vaimus, mis tänu Püha Vaimuga osaduses olekule suudab sellele vanale minale vastu astuda? Kes seda praegu küll oskaks täpselt meile ütelda… Või, õigemini, ehk ei olegi kõigile inimestele ühesugust võimalust, ehk on nii, et Jumal annab kõigile kõike, sealhulgas ka Vaimu, vastavalt vajadusele. Kusjuures see ei olegi nii väga minu/meie vajadus, vaid Jumala oma. Tema annab meile Vaimu just nii palju, kui see Tema arvates vajalik on..
Aga mis on see mõõdupuu, millega selle vaimu kogust minus mõõta? Või õigemini: kas see mõõdupuu on seotud minu enda isikuga või on see seotud kiriku kui Kristuse ihu vajadusega? Tänase jutluse aluseks olev epistlitekst juhib meid mõttele, et see on seotud meie isikuga. Samas jällegi kui vaatame, kuidas Püha Vaim julgustas või ehk juhatas inimesi nelipühapäeval, siis võime väita, et Vaim on ikkagi ennekõike kiriku kui Kristuse ihu ülesehitamise tööriist.
Nojah, nagu alati on tõenäoliselt tõde kusagil vahepeal. Ja see, kas Vaim meis on kirikut või meid endid üles ehitav, saab selgeks alles siis, kui vaatame (õigemini kui meile vaadatakse) kunagi hiljem oma elu. Ma usun, et nelipühapäeva sündmus oli korraga mõlemat. Siinkohal võime endid julgustada Pauluse kirjapanduga. Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jee­suse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.
Aamen.


Urmo Saks,
Muhu koguduse õpetaja

Üks kommentaar artiklile “Kes elavad Vaimu järgi, mõtlevad Vaimu mõtteid”

  1. Edevuse laat ütleb:

    aga sobib vaimulikukraega nii nagu sea selga sadul.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)