Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kerget koormat väetitele!

01.09.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mt 11:25–30

Vahel on nõnda, et mõni piiblisalm hakkab kuidagi eriliselt särama, muutub nii selgeks, et seletab lahti ka sind vaevanud isiklikud probleemid. Aga teinekord võib mõni piiblisalm tekitada hämmingut ja nõutust, paneb pead raputama: kuidas nii, ma ei saa mitte midagi aru! Nii võib see olla ka Jeesuse sõnadega jutluse aluseks olevas evangeeliumis: „Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele!“ (Mt 11:25). Võib-olla hakkab kohe vastutööd tegema ka hingevaenlane, kes sosistab: „Näe, sinu eest on ka see peidetud, sa ei saa ju mitte midagi aru.“ Kas sellest võiks ehk järeldada, et ennast saab lugeda tarkade ja mõistlike hulka? Õnneks kasvatab Piibli lugemine ka enesekriitilist meelt, tarkusega on paraku nii, et mida rohkem õppida ja end harida, seda selgemaks saab oma teadmiste piiratus.

Jeesus ütleb: „Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada“ (Mt 11:27). Jumala olemus on selline saladus, mida inimesel omal jõul ja nõul mõista ei õnnestu. Jumala olemuse kogemiseks, mõistmiseks vajame tema ilmutust, seda ei saa õppida või inimliku tarkuse abil avada, ka mitte tarkade teoloogide abil. Ajaloo jooksul on kirjutatud palju erinevaid jumalatõestusi, hea ja kasulik on neid lugeda, nende üle mõtiskleda, arutleda. Aga need võivad vaid kinnitada usku, mis on juba olemas. Ükskõik milline tarkade ja õpetatud inimeste kirjutatud jumalatõestus ei tee kedagi usklikuks ja see, kes usub, temale tegelikult ei ole ju vaja tõestada Jumala olemasolu.

Jeesus ütleb: „Kõik on mu Isa andnud mulle“ – see tähendab, et tema käes on ka Jumala ilmutuse ja tundmise võtmed. Kuidas nendest osa saada? Jeesus annab vastuse (Mt 11:28): „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!“See on üks tuntumaid ja armastatumaid piiblisalme, mis kõlab tihti ka pihikutses. See sõnum on nii selge ja arusaadav: ei ole vaja targutada, teooriatesse takerduda, vaid ainult tule Jeesuse juurde ja tema annab hingamise. Paul Tillich on kirjutanud: „Jeesuse kutset kuuldes unustage kogu kristlik õpetus, unustage oma kindlus ja oma kõhklus. Unustage kogu kristlik moraal, kõik oma teened ja puudused, kui tulete ta juurde. Teilt ei nõuta midagi, ei mingeid jumalakujutlusi ega seda, et oleksite head, et oleksite kõlbelised, et oleksite targad, et oleksite religioossed, et oleksite kristlased. Ainus, mis teilt nõutakse – et oleksite avatud ja tahaksite vastu võtta seda, mida teile antakse, uut olemist, olemist armastuses ja õigluses ja tões, nagu see saab ilmsiks Jeesuses, kelle ike on hea ja kelle koorem on kerge.“

Jälle võib üks selge ja lihtne sõnum tekitada nõutust – Jeesus võtab meilt koormad, annab hingamise ja siis peab jälle iket kandma?! Kuid kas on olemas absoluutset vabadust ilma mingisuguste kohustusteta? Kas mitte midagi tehes suudab inimene õnnelik olla? Vahel on küll vaja aeg maha võtta, lihtsalt olla, et muutuksid selgemaks prioriteedid, et võiks kindlamalt ja tegusamalt oma ülesandeid täita. Aga lõputut tegevusetust võib võrrelda vangistusega.

Sügisel, kui on algamas koguduses uus hooaeg kõigis töövaldkondades, oleme ikka otsinud ka uusi vabatahtlikke abilisi. Inimesed vastavad tavaliselt siis kutse peale, et nemad küll ei sobi, neil pole selleks mingeid oskusi ega kogemusi. Oskusi saab õpetada ja kogemused tulevad töö kaudu. On muidugi hea, kui näiteks lastetööks on eelnev pedagoogilise töö kogemus, aga see ei ole ilmtingimata vajalik. Kõike saab õpetada, saab aidata igasuguste juhendite ja õppevahenditega, koolitustega, aga mida ei saa õpetada, on usk. Kui ei usu Jeesusesse kui Päästjasse, siis ei saa tema kaastööline olla. Usk on Jumala and, seda saab vaid vastu võtta, kui oma südame avame. Ja tema varustab meid siis ka kõigega, teeb tugevaks, toob välja igaühe anded ja tugevad küljed.

Igale inimesele on antud mingid anded. Iga päev saame osa paljudest Jumala andidest: tervis, pere, sõbrad, töö, söök, kodu jne – kõik see, mida meieisapalves võtame kokku sõnadega „igapäevane leib“. Need ongi nii igapäevased, et kipumegi võtma seda kõike enesestmõistetavana ja kohustuslikult meie ellu kuuluvana. Aitäh! on üks esimesi sõnu, mida laps hakkab ütlema. Kurb, kui täiskasvanuna see sõna ununeb. Jumal saab hakkama ka inimese tänuta, aga tänulikkust on vaja inimesele – et mõista, kui rikas ta tegelikult on, kui palju on talle antud. Toogem tänu ka selle eest, et tohime ka sellistena, nagu oma masendushetkel vahel oleme, tulla Jeesuse juurde ja tema annab hingamise, annab rahu ja rõõmu. Toogem tänu selle eest, et meie, kes pole alati tublid, säravad ja andekad, vaid ka väetid ja räsitud, saame olla tema kaastöölised, tohime kanda tema iket, mis on kerge ja hea. Aamen.

 

 

 

 

Tiina Ool,

Kuressaare koguduse abiõpetaja

Teist alust ei saa keegi rajada selle kõrvale, mis juba olemas – see on Jeesus Kristus! (1Kr 3:11)