Esileht » Online » Online artiklid »

Kellele kuuluvad jõulud?

23.12.2016 | | Rubriik: Online artiklid

Selle kord rohkem, kord vähem sisuka mõttevahetuse algatamise eest tuleb tänada president Kersti Kaljulaidi ning ilmselt ka presidendile maievtilisi küsimusi esitanud Mart Soidrot ja Andrus Kivirähki. Teema kerkis kõrgele, paljud avaldasid arvamust – tähendab jõulud lähevad inimestele korda. See, et pühasid mõistetakse ja ka tähistatakse erinevalt, on loomulik. On ju jõulupühad rikkalikult tähendustega koormatud värav, mille taga on mitu ruumi. Vabariigi aastapäev on näiteks palju lihtsakoelisem, naistepäev samuti. Kuigi ka neid võib tõlgendada eri ideoloogilistest vaatenurkadest, jääb ajatelg liiga lühikeseks, et mütoloogia või religiooniga olulisel määral suhestuda. Kõigi nende väravate ja väravataguste ruumide kaudu määratletakse iseennast.

Vaimu võtad kaasa

Õigus on kahtlemata neil, kes ütlevad, et pööripäevade tähistamisel on pikem ajalugu kui kristlusel. Nii ka suviste- ja talsipühadel, lehtmajade- ja lepitus- ja eelkristlikel paasapühadel. Saturnaalidel ja bakhanaalidel samuti. Ja on inimesi, kellele on oluline vedada ajajoon tänasesse päeva. Kas siis usu pärast või mängu pärast, traditsiooni või siseveendumuse pärast ning siis selle joone tipus moodustuval väraval kõõluda, kiikuda ja kiigata. Seda nimetatakse õiguseks uskuda ja – nagu president õigesti märkis – mitte uskuda. Kui usk on tugev, siis mõistad ka uskmatust, ja vastupidi.

Vabal maal ei tohi seda õigust kelleltki ära võtta, aga riived on paratamatud – demokraatia on ka riivetega elamise kunst, kuigi ei pea minema, saama ega olema riivatuks. See, et jaanipäeval Ristija Johannese elule mõtlen, ei takista mind nautimast kase- ja kadakavihtu vanas suitsusaunas. Meenub saunaskäik fenomenaalse tõlkija Rein Sepaga, kes visiseva kerise saatel alamsaksa keeles „Nibelungide laulu“ laulis, ja mind ei häirinud sugugi, et laulu suurim leil päkapikkude esivanemate – härjapõlvlaste – mäe seest tuli.

Edasi loe Harju Elust.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)