Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kelle töö?

27.01.2009 | | Rubriik: Kolumn

Kord ligi kolmkümmend aastat tagasi juhtus lugu, mis mind veelgi muigama paneb, kui vahel selle peale mõtlen. Elasin tollal Tallinnas ja kiirustasin Püha Vaimu kirikusse kooriharjutusele. Avastasin äkki, et olen hiljaks jäämas. Tahtsin koorikaaslastele teatada, et olen kindla peale tulija, ning helistasin kiriku kantseleisse. Kõne võttis vastu üsna eaka inimese häälega naisterahvas, keda pidasin üheks neist prouadest, kes kirikus hommikust õhtuni askeldasid.

Kiiruga esitasin oma küsimuse: «Kas Püha Vaimu kantselei?» Pärast hetkelist vaikust kostis vastuseks küsimus: «Mi-ida?» Oma hilinemisärevuse kasvades vuristasin veelgi kiiremini telefonitorusse sama küsimuse.  Selle peale kostis kohkunud toonil ning iga sõna hoolega välja veerides öeldud vastus: «Pü-ha Vai-mu kant-se-lei…, oi taeva vägi, ei ole!» Ilmselt oli mu näpp veidi vääratanud numbreid valides. Ma ei saanud aga isegi mitte vabandada, sest kõnetraadi teises otsas pandi toru väga kiiresti ära.

See lugu meenub mulle aastast aastasse koguduse elust aruannete kirjutamise aegu. Praegugi peaks sellega tegelema, sest tähtajad ei ole ju jänesed, kes eest ära jooksevad. Erilist indu aga pole, sest arvutuste tulemused ilmselt ei ole taas kuigi rõõmustavad.

Aasta otsa on tehtud tööd ja nähtud vaeva, kuid erilisi tulemusi pole nagu näha. Igatahes ei mingit kiiret kasvu, nagu ka Eesti majanduses. Kui väga lühike laulva revolutsiooni aeg välja arvata, on see nii olnud aastast aastasse, pea kogu veerandsajandi, mil olen kogudusi teeninud.

Sellistel hetkedel on vaja rohkem mõelda, kelle kantseleis me töötame ja kelle maja pidajad me tegelikult oma kirikus oleme. See aitab vältida tahtmist nuriseda, mis sageli järgneb oma töö oodatust väiksemaid tulemusi vaadates. Inimesed ei hooli või ei tunne huvi, ei tule välja ega võta osa, ei tule appi ega anneta sedavõrd, kui oleksime oodanud. Selliseid täheldusi võib koguduste aruannetest leida väga palju. Kas oleme viletsad töötegijad või sattunud halba seltskonda, elame ja töötame valel ajal ja vales kohas?

Kindlasti mitte, ka siis, kui me oma töö tulemusi iga aasta lõpul ei näe. Me tegutseme tohutu suures asutuses, mille piirid nii ajas kui ruumis on meie jaoks haaramatud. Meid on siia tööle kutsutud ja meile on oma ülesanded antud. Pole põhjust imestada ega pahandada enda või teiste üle, kui me oma numbreid kokku arvates alati aru ei saa, mis on olnud kasu meie pingutustest või kuhu on kulunud kõik meie aeg ja energia.

Tegelikult on selle üle otsustamine meie tööandja pädevuses. Virila olemisega vaimulik või kiriku vabatahtlik töötegija on tolle lihtsa tõe ilmselt ära unustanud. Inimlik edevus on võtnud üle koha, mis kuulub lootusele, mida külvama oleme kutsutud ja seatud. Lootus aga ongi kindel teadmine sellest, mida me hetkel oma silmaga ei näe ning mõistusega ei haara.

Me oleme vaid saviastjate hooldajad. Astjad on küll mõrased ja lekivad, kuid hindamatu aare neist ei ole ka möödunud aruandeaastal kuhugi kadunud. Ammugi pole selle väärtus vähenenud. Me oleme Kõigekõrgema kantseleiametnikud, kes peavad arvet astjate olukorra üle. Täidab ja kasutab neid aga Tema, kes ka astjad on meie kätte andnud.


Heino Nurk

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)