Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Kelle nimel?

14.09.2007 | | Rubriik: Hingehoid

Ma olen õppinud suhtuma suure ettevaatusega inimestesse, kes kasutavad millestki kõneldes tihti kolmandat pööret. «Rahvas» ootab, tahab, nõuab midagi. «Inimesed» arvavad kuidagi ja räägivad sedasi.

Mul tekib siis kohe küsimus, kes kuulub midagi ootava rahva hulka ja kui palju on sedasi arvavaid inimesi. Kui ma seda otse küsin, jääb nõnda kõneleja tavaliselt vastuse võlgu või saab koguni minu peale pahaseks. Teatud kahtlusi tekitab minus ka meie-vormi sage kasutamine. Kui väidetakse, et meie tahame, meie otsustame, meie pooldame või taunime midagi, siis tahaksin ma alati täpsustada, kelle nimel kõneldakse. Ring saab täis, kui vastuseks kuulen, et kogu rahvas või koguni kõik inimesed nõnda teevad.

Taolistel puhkudel võib parimal juhul olla tegemist enamikuga mingist grupist, kelle nimel sõna võetakse. Demokraatia tavade kohaselt on ka vaevalt rohkem kui pooltel õigus kõnelda ja otsustada kõigi nimel. Vähemus peab alluma enamuse tahtele ja olema rahul, kui teda üldse talutakse. Ajaloost võib leida rohkem kui küllaga kurbi näiteid sellest, et vähemus hävitatakse või aetakse minema. Teistsugused visatakse välja ühetaoliste hulgast. Paraku ei aita seegi enamust kuigi kaua olukorda kontrollida ega oma arvamusi ja teguviise põlistada. Üsna pea kerkib sellesama enamuse hulgast esile keegi, kes jälle teeb või arvab omamoodi. Nii hävitab revolutsioon oma lapsed ja kord alustatud nõiajaht leiab rahva seast aina uusi «rahvavaenlasi».

Ma olen kogenud, et taolise kõne ja käitumise põhjus on inimese enda isiklik jõuetus. Ma vajan teisi, kes minuga sarnaselt mõtlevad. Ma ei suuda suurt midagi korda saata ilma teisteta, kes tegutsevad minuga koos. Inimesel ei ole hea üksi olla. Ühenduses peitub aga jõud, mis võib nii luua kui hävitada. Langenud maailmas elavate patuste inimeste kooslusel on üksikisikust tunduvalt suuremad võimalused Jumala ande nii hoida kui ära lõhkuda. Perekond võib oma liikmeid nii arendada kui ahistada. Kasvatusest võib saada kiusamine ja ühiste väärtuste kaitsmisest kujuneda välja vihkamine. Kui küünarnukitundest saab kambavaim ja osadusest massipsühhoos, on tagajärjed traagilised.

Ükskõik kus või millal, ükskõik mis tahes inimliku tegevuse juures või ühenduses ei või inimene minetada isiklikku vastutust ja loobuda vabadusest ise enda eest otsustada. See, et keegi meie eest kõneleb ja meie eest mõtleb, võib tunduda üsna mugav ja hõlbus. See võib olla teatud mõttes koguni kasulik. Selline suhtumine on aga lühinägelik ega kanna kuigi kaugele. Püüdes sulanduda ükskõik mis värvi massi või üritades muganduda mis tahes laadi meelsusega isikliku edu või parema toimetuleku nimel me hoopis kaotame iseenda. Inimene seisab üksikisikuna kindlalt kahe jalaga maa peal ja suudab midagi tõeliselt anda osaduskonnale, kuhu ta kuulub, vaid siis, kui ta selgelt ja kindlalt teab, mida ta ise mõtleb ja tahab.

Apostel Paulus on suurepäraselt sõnastanud inimelu ühe põhiparadoksi väites, et nõtruses saab ilmsiks vägi. Kristlikus koguduses tunnistab iga liige kõigepealt, et ta on teinud pattu oma mõtte ja sõna, tegude ja tegemata jätmistega. Inimese tõeline tugevus algab niisiis oma nõrkuse äratundmisest. Teiste inimeste saavutused ja teened ei tee kedagi paremaks, ammugi mitte õigeks Jumala ees. Teiste inimeste puudused ning eksimused ei õigusta enda tehtud vigu. Paraku julgen ma oma ekslikkust tunnistada aga alles siis, kui olen kindel, et mulle antakse andeks. See kehtib ühtviisi nii suhtes iseenda ja teiste inimeste kui ka Jumalaga.

Jeesus ütleb: «Jääge minusse ja mina jään teisse.» Kogu Johannese evangeeliumi 15. peatükk, kuhu need sõnad on kirja pandud, kõneleb viinapuuoksana vilja kandmisest osaduses Issandaga. Jeesus räägib Tema nimel palutu saamisest, teadlikkusele rajatud armastusest ja sõprusest vastandina teadmatusele tuginevale orjusele. Nende õpetuste juurde tasub meelde tuletada, millise kindlusega Jeesus ütleb: «Mina olen…» Armastada nii, nagu Jumal tahab, suudab vaid see, kes teab, kes ta on, mida ta tunneb, mõtleb, tahab ja teeb. Tõele enda kohta julgelt näkku vaadata suudan ma aga ainult Jeesuse andestava pilgu all. Võimaluse sallida inimest, kes minust erineb, annab mulle Tema, kes istus ühes lauas nii variseride kui tölneritega. Hoolida ligimesest, kelle häda on paljude arvates ainult tema enda süü, aitab mind Tema, kes abielurikkumiselt tabatud naise päästis kividega surnuks pildumisest. Jõu aidata lamajat, kes iseennast enam jalule ajada ei suuda, annab mulle ka vaid Tema, kes ütles jalutule, et tema patt on talle andeks antud.
Paljud piirid siin maailmas ja selles elavate inimeste vahel saavad selgemaks iseennast ja oma piire tundma õppides. Ennast tunnetada võimaldab aga armulise Jumala tundmine. Tema lõi inimese oma näo järgi, pani ta valitsema ja vastutama, valima ja otsustama. Seeläbi andiski ta meile võimaluse armastada Issandat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast.
Heino Nurk,
õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)