Kella keeramise püha

„Lapsed, kell on veerand, kes on kella keerand, aega otsast piirand, seierisi tiirand …“ – nii kirjutab Hando Runnel oma luuletuses „Kella kallal“. Eeloleval pühapäeval tuleb taas kord minna üle talveajale. 2018. aasta suvel korraldatud küsitlus näitas, et Euroopa Liidu elanikest pooldas 84 protsenti ehk umbes 4,6 miljonit kellakeeramise kaotamist. Kuigi Euroopa Parlamendi komisjon tegi juba sama aasta sügisel ettepaneku kevadine ja sügisene kellakeeramine lõpetada, ei ole selle teemaga viimastel aastatel edasi mindud. Põhjuseks tuuakse, nagu ka paljude teiste lahendust ootavate probleemide puhul, ajakriitilisemaid teemasid nagu COVID ja pingeline julgeolekuolukord.

Veebis sirvides leidsin lehekülje, kus kella keeramise päev oli lisatud 2022. aasta pühade loetellu. Päris humoorikas seik, aga kas seda päeva just pühana tähistada, jäägu igaühe otsustada. Võimalust ühel päeval aastas tund aega kauem magada kasutame meelsasti, hajameelsemad meie hulgast jõuavad ehk ka pühapäevasele jumalateenistusele või mõnele teisele üritusele tunnikese varem kohale. Aga sügisene kellakeeramine tähendab ju ka pikka kohanemisprotsessi, et viia organismi sisemine rütm kooskõlla välise muutusega, ja see ei lähe enamasti kergelt. Uuringud on näidanud, et hooajaline aja muutus mõjutab otseselt inimeste tervist, rääkimata halbadest mõjudest erinevatele majandusvaldkondadele.

Sügisene kellakeeramine tähistab ka aasta kõige pimedama aja algust, mis põhjustab paljudele väsimust, haigestumisi ja meeleolu langust. Inimesena elamine ei võimalda meil ju talveunne jääda, kuigi väga tahaks. Aasta viimased kuud on tööl ühed pingelisemad, lisaks koolitused ja muud ettevõtmised. Ka koolides jätkub uuel veerandil sagimise aeg, rühmatunnid ja ringid saavad praegusel hetkel veel rahulikult toimida ja lapsed peavad olema heas toonuses, et kõike jõuda. Ei ole ime, kui tunneme end kõige selle keskel ühtäkki saamatute ja väsinutena ning mõtleme vajadusele midagi oma elus muuta.

Inimene ei muuda ju kergelt oma suunda ja harjumusi, selleks peab olema tõsine põhjus. Kui meile tuleb sisseharjunud teel sein ette, kui satume tupikusse, ei anna rabelemine kätte väljapääsu, ka paigale jäämine ja kurtmine mitte. Võidujooks aja ja iseendaga meenutab väga üht lemmiklooma, kes pidas kõiki tiksuvaid kelli elusolenditeks, ründas neid ja vedas hambus nagu surnud hiirt, kuni mõni ajanäitaja andiski otsad. Aja ja tähtaegadega võitlemise asemel peaksime end suunama analüüsima olukordi, mis meis stressi tekitavad, et leida oma elus rohkem aega vaikuse, puhkuse ja une jaoks. Ka muusika vähendab stressi ja loob hea enesetunde, sügis on kauni muusika ja kontsertide aeg, rääkimata pühapäevasest jumalateenistusest, kus saab ühes koguduserahvaga südamest laulda. Sisemine rahunemine aitab meil avastada jälle ka oma kaasinimesi ja pereliikmeid, nagu kirjutas Saint-Exupéry: „Maailmas on olemas üksainus tõeliselt tore asi – see on inimestevaheliste suhete ilu.“

Aasta kõige pimedama aja algus on hea põhjus teadvustada ka üht teistlaadi aega. Ei ela me ju ainult kellakeeramise, kalendrite, öö ja päeva ning aastaaegade vaheldumise maailmas, kuigi ka see kõik on Jumala looming. Meiega on siin ka Jumala aeg, igavik, mis erineb inimese ja muu loodu ajast, millel on algus ja lõpp. Jumala igavikus ei ole kohta lagunemisel, väsimusel, masendusel, pimedusel ja surmal. Saame ohjes hoida sünged mõtted ja tunded, mida sügiskaamos ja maailmast tulevad rasked uudised meieni kannavad. Selleks on vaja avardada oma sisemist ruumi ja olla avatud Jumala ajale. See aeg ümbritseb meid kogu aeg, saame seda kogeda, kui jääme Jumala ees vaikseks, kuulatame, mida temal on meile öelda, palvetame, loeme pühakirja, pühitseme pühapäeva ja osaleme jumalateenistusel.

Enese avamine kõigele sellele, mis inimese hinge toidab, võib ka kellakeeramise päeva ja sellele järgnevat aega pühitseda. Nüüd, kui pimedus saabub varem ja õhtud venivad pikemaks, on aeg rohkem mõelda Jumala ajale, mis on olnud olemas juba enne aegade algust. See aeg kõnetab meid läbi tema sõna, läbi evangeeliumi Jeesusest Kristusest, kelle sündimise püha tähistame paari kuu möödudes. Tema on avanud meile tee kaduvast ajast kadumatusse aega.

 

 

 

 

Tiina Janno,

kolumnist