Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Keenia misjonär tagasi Eestis

27.08.2008 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Juuli lõpus astus EELK Misjonikeskusest läbi kuu aega tagasi nelja-aastase Keenia tööperioodi lõpetanud misjonär Rael Leedjärv (fotol).

Töölepingu järgi misjonikeskuse ja Rootsi Luterliku Evangeeliumiühendusega Soomes (SLEF) külastab Rael sügisel veel tugikogudusi, millele järgneb pikem puhkus.
Elu läheb edasi
Esialgu asub Rael elama kakskeelsesse Vaasa linna Soomes. «Eesti on ja jääb mu kodumaaks, aga soomerootsi kultuur on mulle lähedane juba 13 aastat,» selgitab Rael. «Pealegi on SLEF mu vaimulik kodu. Seal on sõbrad, kellega võin usuga seotud õpetuslikest küsimustest vabalt rääkida. Eestis on sellist äratusliikumise vaimsust raske leida. Vaasas tundub ka, et olen Keeniale lähemal, kolleegid elavad seal. Ehkki Eestiski oleks palju teha, tundub Vaasa praegu turvalisem ja kodusem.»
Enne 2010. aastat Rael Keeniasse tagasi minna ei plaani, kui naasmine üldse teoks saab: ta on valmis kannatlikult ootama, mis plaanid Taevaisal on. Ehkki määramatuse tunne kuulub misjonäride elu juurde, tuleb olla ka ise otsustav: «Olen näinud, kui ränk on tagasi tulla neil, kes on näiteks 30 aastat järjest olnud kodumaalt ära. Arvatakse, et olukord seal on sama mis lahkumisel. Tegelikult läheb elu edasi nii kodus kui misjonimaal ning oma kohta leida võib olla mõlemat pidi väga raske.»
Inimesekeskne elu
Alguses püüdis Rael Keeniast lähimate sõpradega kontakti hoida. Peagi märkas ta, et saadab samu kirju lõika/kleebi meetodil nii koju kui sõbrannadele: «Lihtsalt ei jõudnud teisiti, ning hakkasin mõtlema, kas peangi nii väga pingutama. Ma polnud ju Keenias selleks, et koduga kontakti hoida, vaid et tööd teha.»
Kui Keeniasse minnes nõudis sealse eluga harjumine vahel pingutust, siis naastes on lugu sama. Vähenenud kokkupuutepind tuttavatega on asja üks külg. Teine puudutab näiteks Eesti teeninduskultuuri: «See, et Keenia tanklas tangitakse auto sulle ära ja supermarketis pakitakse kaubad kotti, on pisiasi selle kõrval, kuidas Eesti poes vahel teenindajad klienti suhtuvad. Keenias on müüjal suur rõõm, et tulid tema poodi ja ta saab sinuga suhelda. Keenia elu on hästi inimesekeskne. Lõunapoolsetele rahvastele on lahke ja tore suhtlemine vist üldse iseloomulik.
Harjumatu on ka, et Eestis unustavad inimesed rannast tulles endale vahel riided selga panna. Olin just ostnud endale pluusi ja mõtlesin, kas peaksin selle ehk annetama ühele tüdrukule bussis, kes sisenes, ülakeha katmas vaid bikiinid. Ehkki Keenia traditsiooniline rõivas võib samuti jätta mulje, et ollakse riieteta, on seal praktiline end katta, et päike liiga ei teeks.
Kirikus pidid õlad olema alati kaetud ning seelik allapoole põlve.» Rael nägi Paralepa rannas tublisti vaeva soojalt maalt naasnule natukenegi kohasema jume pealesaamisega, et pääseda tuttavate valjuhäälsest imestamisest. 
Maasturi roolis
Toiduga harjumine on kergem, ehkki Raelile maitses väga maisijahupuder kanakastmega, mida pakuti Keenia kodudes. Muidu valmistas misjonäri kokk süüa euroopalike retseptide järgi. Kohaliku koguduse liikmete seast endale koka ja pesupesija palkamine kuulub misjonitraditsiooni juurde, et pakkuda inimestele tööd. Rael loodab Eestis sõpradele maisijahuputru siiski valmistada, mis siis, et see oleks tal esimene kord.
Harjumist vajab ka maasturist väiksema autoga sõitmine. Autojuhi palkamist misjonäride traditsioonis polnud, sest keenialaste sõidustiil on üsna metsik ja autod kippuvat nende käes lagunema. «Soovisime teeleminevale kolleegile mitte «sõida ettevaatlikult», vaid «sõida mõistlikult». Teedel kehtib tugevama õigus ja väga ettevaatlik sõidustiil võib hoopis ohtlik olla,» on tundnud neli aastat rasketel maastikel misjonijaama Toyota Landcruiseri või Hiluxi rooli keeranud Rael.
Keenia ootab
SLEFi toetatavaid misjonäre jäi Keeniasse tööle neli, neist üks lühikeseks ajaks. Misjoniorganisatsiooni majanduslik olukord lubab töötegijaid välja saata, minejaist on aga puudus. «Teha oleks seal küll,» teab Rael. «Näiteks Atemo piiblikeskusesse oleks hädasti vaja evangelistide koolitajaid, kes saaksid seal viibida pikemat aega.»
Üle 15aastaste aidsiorbude koolitusprojektiga tegelenud Rael on liigutatud noorte õppimissoovist: «Nad väärtustavad haridust väga. Ka osa koolivaheajast saab veeta õppides ning seda võimalust kasutatakse. Tõsi, kool võib olla ka alternatiiv maisi kõplamisele, kuhu lapsed kodus saadetaks, nii et motiive võib olla mitmeid.»
Ehkki Rael ise pidi misjonikursusel õppima suahiili keelt, ei läinud seda praktiliselt vaja. Kasutada sai inglise keelt ning kohalikud räägivad omavahel hoopis luo hõimukeelt. «Mõttekam oleks olnud hoopis seda õppida,» leiab Rael.
Kodu ümber kasvavaid puuvilju Rael viimasel ajal enne söömist enam desinfitseerivas lahuses ei hoidnud, nagu eeskirjad ette nägid: kõhuhädad eriti ei kimbutanud. Ohtlike madude pärast tuli valvel olla, aga tegelikult oli misjonijaama valvur näinud sel kevadel ainult ühte kobrat. Temperatuuriga 30 kraadi ümber harjus misjonär kiiresti.
Nii et mõelge – miks mitte minna?

Piret Riim

4 Kommentaari artiklile “Keenia misjonär tagasi Eestis”

  1. Anonüümne ütleb:

    Mida misjonär Rael seal Keenias sellist tegi, millega ei oleks hakkama saanud vastava ettevalmistusega kohalik elanik?

  2. Anonüümne ütleb:

    Võibolla ei toppinud Rael kõike abiraha oma taskusse, et poputada sellega oma suguvõsa.

  3. Anonüümne ütleb:

    Üliväga halb arvamus Keenia kristlastest…… miks nii?

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)