Esileht » Arvamused » Kolumn »

Keelest ja keeletusest

27.09.2006 | | Rubriik: Kolumn

Kui palju me teame eesti värskemast
ilukirjandusest? Ilmselt võib kirikuinimest võtta see vahel päris keeletuks.
Kummalisel, aga ilmselt üsna arhetüüpsel kombel tegelevad luuletajad ikka veel
(üllatus-üllatus) muu hulgas ka kiriku teemaga.

Alles veidi aega tagasi tsiteeris
ajakirjanik M. Mägi Eesti Ekspressis (16.08.06) 
ühe noore poetessi luulekogu: «leeri lähed et / kunagi saada / oma rõõsa
printsipojaga / roosamannavahulist / seebikapulma / või sest pastor / on pandav».
Samas leiduvas intervjuukatkes tunnistab luuletaja, et «põhiliselt ma kirjutan
ikkagi sellest, mis on minu jaoks tähtis ja valus ja ka kurb või häiriv. Ma
võin öelda, et kirjutan Jumalast hästi palju selles mõttes, et närin seda
kristlikku pilvepealset tüüpi».

See, mida antud autori puhul võib
tõlgendada rahulikult üha rohkem ilmalikustuva noorsoo otsinguliseks
«maadeavastamiseks», ei tule enam kõne alla aga teise minu kätte juhtunud
luulekogu  (Indrek Rüütle «Inglid rokijaamas»)
puhul.

Ryytle demonstreerib võimsat ja
väljakujunenud kirjanduslikku annet ühendatuna paraja annusega süstemaatilisest
ja varjamatust pühaduseteotusest. Autor võrdleb end Francois Villoniga,
legendaarse kõrgkeskaegse prantsuse boheemlase ja luuletaja-naljamehega. On
öeldud, et keskaegne paroodia ei tunnistanud puutumatuid teemasid, ühtviisi
pilgati nii evangeeliume, liturgilisi tekste, vaimulikke ja et näiteks nn
naljajutlustega (sermons joyeux) lõbustasid teinekord end isegi kõrged
kirikutegelased ja teoloogid. Keskaegne usuliselt kindel inimene võis seda
endale lubada.

Ryytle teosestki võib leida luuletusi
Jeesusest kui hipist ning roomlaste autoparandajast, värssides vilksatab mõnigi
eesti kirikus üldtuntud nimi ja tõdetakse muuhulgas, et «on pastoril akuutne
spliin».

Meeldib meile või mitte, aga eesti
kirjanduse ajalugu, kus muidugi on esindatud religioosne allhoovus (K. J.
Peterson, U. Masing jt), on ühtlasi sisaldanud alati autoreid, kes on
erinevatel eluetappidel suhtunud usuküsimustesse peapealepööravalt (A. Hint, H.
Visnapuu, mitugi Tammsaare esseed, rääkimata 
E. Õunapuust  jt). Nii on see
olnud ka Euroopa kirjanduses laiemalt ja tänaseks on ilmunud mahukaid
pühaduseteotuse-teemalisi antoloogiaid ja uurimusi. Ometi on jäänud väga
harvaks need juhtumid, kui antud teemaga on astutud  klassikute staatusse (G. Bataille).

Inglise kirjandusklassik T. S. Eliot on
öelnud kurikuulsa Baudelaire’i kohta, kelle luule mõjus šokeerivalt, et
«tõemeelne blasfeemia, kui ta on tõesti tõemeelne ja mitte pelk sõnadetegemine,
on pooliku usu sünnitus ning sama võimatu täielikule ateistile kui täiuslikule
kristlasele. See on viis usku kinnitada».

Iseasjaks jääb muidugi, kas kõike lääne
ilukirjanduses läbimängitut on mõtet alati korrata ja kas see on ikka keele
sügavama kasutamise või hoopis teatava keeletuse tundemärgiks. On aga päris
selge, et vaikus ja absoluutne peegeldamatus kultuuriruumis oleksid igale
institutsioonile, sealhulgas kirikule, vägagi ohtlikuks unustusemärgiks.

Paavo Matsin
Paavo Matsin

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)