Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Keele võimuses on surm ja elu

07.09.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus ütleb: «Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast. Teie rästikute sugu, kuidas te võiksitegi rääkida head, kui te olete kurjad? Sest suu räägib sellest, millest süda on tulvil. Hea inimene võtab heast varamust head ja kuri inimene võtab kurjast varamust kurja. Aga ma ütlen teile, et inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast tühjast sõnast, mis nad on rääkinud, sest su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi.»
 Mt 12:33–37                                                          

Jeesus ei räägi tänases kirjakohas midagi vilja kogusest puu väärtuse kindlaksmääramisel. Nagu tavaliselt saagi koristamisel ikka hinnatakse – viljakus arvestatakse kindlatesse mahtudesse. Mida rohkem saaki, seda etem sort, parem aasta, kõrgem mullaviljakus, jne.
Teatavasti ei pruugi üks hea viljapuu igal aastal rikkalikku saaki anda. Nagu ta siis vilja kannab – ühel aastal vähem, teisel rohkem, kolmandal ülikülluses –, on ta viljad alati head. Ka siis, kui ilm pole olnud soodus, külm on teinud liiga, kahjurid või haigused vaevanud.
Üks kaukaasia muinasjutt jutustab kuningast, kes oma alama nutikuse proovilepanekuks käskis endale tuua kõige parema ja kõige halvema roa maailmas.
Noormees valmistaski toidu nii üheks kui teiseks puhuks – keelest. Selgituseks kõlas, et keele abil saab teha kõige rohkem head, aga ka kõige rohkem halba. Selle abil saab luua või hävitada, tõtt rääkida või valetada, inimesi ühendada või eraldada. Ja kuningas oli rahul.
Enam kui keelest räägib see lugu sõnadest keelel. Meelest, mis oma olemuse kuuldavale toob. Sõna ja enne sõnaks vormumist mõte käib kõikide tegude ees. Mida iganes me teeme, olgu need siis asjad või sündmused, on kõigepealt sõnastatud mõtetena.
Meie elu rullub kõigil oma tasandeil lahti iga lausutud sõnaga kogu selle sisukuses või tühjuses. Sõnad teevad teatavaks, mis puust me tegelikult oleme, heast või halvast. Inimese olemus ei ole lahutatav tema sõnadest ja tegudest. Kuigi vahel võib kellegi halva käitumise korral kuulda saada ka sarnast sedastust: «Oma südames on ta ju tegelikult hea inimene!»
Ärasõnumine ja needmine, nagu mis tahes iga muugi libastumine, tulevad inimesel pahatihti kergemini ja mugavamalt välja kui õnnistamine, kiitmine, tänamine või muu olude parandamine ja tervendamine. Õpetussõnades seisab: «Keelepeksja sõnad on nagu maiuspalad ja lähevad otse sisikonna soppidesse» (Õp 18:8).
Sõna on kahe teraga mõõk. Mõtlematult väljaöeldud sõna ei saa enam tagasi võtta. Ent on ka võimalus kahetseda mõeldud mõtteid, öeldud sõnu ja tehtud tegusid – ja need hüvitada. Kahetsusel on samuti kindel tähendus ja mõju.
Tihti arvatakse, et tuleb leida vaid õiged sõnad või väljendid ja siis saab nendega imesid korda saata. Teise mõtteviisi kohaselt on sõnad devalveerunud, nad on kaotanud oma jõu. Sõnu on saanud lihtsalt liiga palju meie ümber ja neid oskavad kasutada vaid vähesed.
Mõistagi ei ole häid mõtteid ega sõnu maailmas liiga palju. Kuid igal inimesel on alati võimalus heast varamust head võtta, sest väe ja tegelikkuse annab igaühe sõnale tema usk.
Sõnadega saab inimesi innustada ja tegudele õhutada. Sõnad on olnud võtmeks iga rahva tõusmisele ja igale liikumisele inimkonna ajaloos. Meenutagem taas Balti ketti 22 aastat tagasi, kus üksteisel käest kinni hoides seisti ja korrati vabadusesõnu, mille avalik väljaütlemine veel mõni kuu varem oleks kaasa toonud kindla karistuse. 
Vahe mõne toreda ettevõtmise edu ja läbikukkumise vahel on tihti sõnades, millega oma algatust väljendatakse. Võtkem näiteks ühe telefonikataloogi reklaamlause: «Kui sind pole siin, siis pole sind olemaski!» 
Või mõelgem hoopis Martin Luther Kingi kuulsa kõnealguse peale: «Mul on unistus!» Mõelgem, mis seisab kõige suuremate tähtedega kirjas kodukiriku teadetetahvli uudistes, kutsel koguduse pühapäevakooli või isikliku blogipostituse pealkirjas… Kas need sõnad ühendavad inimesi? Kas innustavad kõiki ülesehitavalt mõtlema, kõnelema ja teotsema?
Meil on vastutus kasutada sõnade väge seal, kus seda kõige enam vajatakse. Teha kuuldavaks hääletud abipalved ja nähtavaks sõnatu vajadus. Levitada armu ja halastuse rõõmusõnumit.
Meil on eesõigus kuulda ja leida elav, isiklik tähendus kuuldule. Lugeda mõttega Jumala sõna. Kuulata sõna, mis alates algusest elustab ja loob maailma meie ümber.
Taaveti poja Koguja sõnutsi: «Ära lase, et sinu suu saadab su ihu pattu tegema, ja ära ütle Jumala käskjala ees, et see on eksitus! Miks peaks Jumal su hääle pärast vihastama ja su kätetööd hävitama?» (Kg 5:5)

Elve Bender

reservvaimulik

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)