Esileht » Arvamused » Arvamus »

Keele vaevad ja rõõmud

06.03.2019 | | Rubriik: Arvamus

Keelekasutajad on elavad inimesed. Keeltki võime vaadata elava olendina. Tõesti, kui antakse käsk sõjas avada tuli, on tagajärjeks laibad. Keel võib tappa, aga võib ka rahustada või ärritada ja kutsuda välja viha. On ka armastusekeel ja püha keel. Kui aga lobisetakse endale aru andmata, siis on keel ise surnud. Ja on olukordi, mil õigem on vaikida.
Meil on nimi. Iga nime taga on konkreetne isik. On nimesid, mis ärritavad, mida vihatakse, ja on nimesid, mida austatakse, isegi kummardatakse. Usklikel on oma pühakud, kelle järgi joondutakse, kristlaste Jumala nimel on kannatatud ja on ka tapetud.
Kui Jumala nimel kasutatakse vägivalda, siis on see valeusk. Sest Jumal on armastus. Ja kuni armastuse asemel on inimestes vihkamine, pole Jumalat maailmas. Sõna „tõde“ on abstraktsioon. Pole olemas tõde kui niisugust, on erinevad inimesed oma erinevate tõdedega. Võib kokku leppida üldises tões, kuid siis kerkib küsimuseks, mis asi on vale.
Kuni kembeldakse tõe ja vale pärast, pole maailmas rahu. Seepärast Jumal on väljaspool tõde ja valet või ta on Tõde, mis väljaspool maailma. Me võime sellest Tõest osa saada ainult siis, kui see Tõde me peale halastab ja meid Tõe osaliseks teeb. Aga siit jälle vaevad, sest kust me teame, et meie osalus, Tõest osasaamine tõeline on? Teine ütleb, et temal on osasaamine tõelisem, ja nii lõpmatuseni. Nii jääbki inimkond kaklema, leidmata tõde. Ja keel, see vaeseke, nutab nurgas inimeste rumaluse pärast.
Tõeline keele rõõm algab sellest, kui inimesed on rõõmsad ja rahus, kui nad tunnevad oma keele vastu huvi, õpivad teda maast madalast ning püüavad luua kunstiteoseid pühas keeles. Kui keelt tarvitatakse vihjamaks millelegi suuremale kui igapäevane melu. Kui taibatakse, et keel on elus, millega peab ringi käima mõistlikult ja ettevaatlikult. Sest pühakirjas on ju öeldud, et peame aru andma kunagi igast tühjast sõnast. Oi-oi, kui karm see ütlus on! Kas oleme nii targad, et ei ütle ainsat tühja sõna, et ehitame sõnaga püha katedraali, aga mitte haisva sõnnikulauda.
Võime ka öelda asju, mis kõlavad naljakalt, keelel pole midagi selle vastu, sest huumor on alati keelele meeldinud. Inimese iseloomulikumaid omadusi on võime naerda. Naerda igapäevaste askelduste üle, olla vaba kodanik ning rõõmus, naerusuine ja mõnus, siis kaovad masendus ja mõttetu rabelemine maailmast.
Ja jääb vaid elu tuum, mis siis taibatav, kui ollakse tüüne ja rahulik, kui sõnu ei loobita, vaid luuletatakse teekonnast, mis ilus. Selle nimel tasub elada ja kasutada keelt, et inimkond ühineks perekonnaks, kus pole vägivalda, masendust ega vihkamist, perekonnaks, kus valitseb kooskõla ja kus ühised ettevõtmised toovad rõõmu kõigile, kus ollakse armastavad aednikud, mitte maailma rüüstajad.
Tooming,Jaan24. veebruar 2012

 

 

 

 

Jaan Tooming,
lavastaja

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)