Keda valida

Kas kristlaseks olemine peaks saabuvatel riigikogu valimistel suunama meie valikuid? Tuletan meelde, et valime ajaliku riigi ajalikku parlamenti. Valida ei ole patt. Patt ei ole ka ühe või teise partei valimine või valimata jätmine. Praegu hoolitseme millegi mööduva ja ajaliku eest, aga igaviku ees vastutame hoopis teist moodi. Poliitiliste küsimuste ja valikute üle võib aga arutada ikkagi. Kristlikust perspektiivist on minu jaoks kolm olulist eeldust.

Esiteks ei ehita me Eesti Vabariigist Jumala riiki. Meie ajalik ja ilmalik riik on meie inimliku tahtmise ja pealehakkamise tulemus. (Ja viimase 35 aasta maailmapoliitiliste mullistuste rõõmustav kaassaadus.) Oleme ühe jalaga maises ja teise jalaga taevases riigis – selline on olnud kristliku eksistentsi paradoks kiriku tekkimisest saadik. See paradoks on vabastav. Minu poliitilised valikud ei muuda taevases elus miskit. Minu valikud ei too ka taevast maa peale, sest taevasest on mu arusaam ajalik ehk poolik. Ma ei saa seega sundida ligimesi tegema ühte või teist valikut.

Teine eeldus puudutab Eesti poliitiliste parteide sisulist suhet kristlusega. Seda ei ole ühelgi neist. Ükski meie erakondadest ei kuuluta evangeeliumi ega nõua selle kuulutamist. Ükski partei ei rõhuta ka ligimesearmastust põhimõtteliselt. Kuna Eesti poliitikal puudub kristlik raamistus, ei ole ühegi poliitilise partei ükski seisukoht automaatselt kristlik (ega ka mittekristlik). Ma ei vaeva valides pead, kas hääletan kristliku erakonna poolt või mitte.

Kolmas eeldus on piiblihermeneutiline, iseäranis luterlikus kontekstis. Just luterlik piiblihermeneutika on teadlik sellest, et Piibli tõlgendamine sõltub tõlgendustraditsioonist ja lakkamatult muutuvatest oludest. Seepärast tuleb lakkamatult minna tagasi allika ehk Piibli teksti juurde. Jumala sõna on tarvis ikka ja jälle tõlgendada uue, muutunud olukorra jaoks. Seda ka siis, kui peame lõpuks tunnistama, et jõudsime jälle lähtepunkti tagasi. 

Ikka ja alati selgub, et olud on jälle muutunud ja tekkinud on uued küsimused. Ja siis jälle tagasi teksti juurde! Vastuseid otsima! Et saada kuidagigi hakkama tormiliselt saabuvate eluliste väljakutsetega. Seega peab konkreetsete (kristlike) käitumisjuhiste sõnastamisel nägema palju vaeva ja neid eksegeetiliselt-teoloogiliselt põhjendama. Valijana vabastab see mind kõigele eelnevale lisaks nii, et põhjendamata jäetud eksegeetilist-teoloogilist väidet ei pea ma arvestama. Saan liikuda edasi kaalutletumate väidete juurde.

Need kolm eeldust – nagu öeldud – mõjuvad maiste ja ajalike poliitiliste valikute tegemisel vabastavalt ning võimaldavad mul valijana suunata pilgu hoopis kaugemale. Mu meelest ei saa valida ilmalikus riigis kristlikult, küll aga saab lähtuda põhimõttest, et kirikutele ja kogudustele on kindlustatud tegevusruum ja -vabadus. Pragmaatiliselt. 

Esimene tingimus on sõna-, usu- ja veendumusvabadus. Sest ainult need kindlustavad usuliste ühenduste, nagu kristlikud kirikud seda on, võimaluse tegutseda. Tegutsemise alus on vabadus kuulutada evangeeliumi, inimestele vabadus vastata evangeeliumile, lasta end ristida ning astuda koguduse liikmeks. Ma ei tea, et ükski partei tahaks seda aluspõhimõtet kõigutada. Aga eks igaüks saab ise kaaluda ja otsustada.

Teine tingimus on võimalus teostada ligimesearmastust. Selle eeldus on võimalikult vaba kodanikuühiskond, kus inimeste initsiatiivi teiste aitamisel ei karistata, vaid võimendatakse. Kindlustada tuleb hea tahte vabadus igasugusest korruptsioonist. Selleks on tarvis näiteks õigusemõistmise sõltumatust. Ei tea ühtegi parteid, mis põhimõtteliselt tahaks piirata õigusemõistmise sõltumatust. Aga eks igaüks saab ise kaaluda ja otsustada.

Kolmandaks on loomulik eeldada, et tulevased põlvkonnad on meist targemad. Selleks on vaja kindlustada neile maailm, loodus, ressursid jne. Tarvis on korraldada meie oma elu nii jätkusuutlikult, et tulevastel inimestel oleks üldse elukoht ja toidus. Ei tohi lasta end eksitada valimislubadustest, mis halvavad meie valikuvõimet võltsheaolu kuulutamisega (rohkem raha!). Tuleb nõuda realistlikku orienteerumist säästmisele ja oma tarbimise koomaletõmbamisele. Siin erinevad parteid üksjagu. Aga eks igaüks saab ise kaaluda ja otsustada.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist