Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Kaur Alttoa tähistas sünnipäeva raamatuesitlusega

11.10.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Õpetaja ja õpilane: Kaur Alttoa ja Juhan Kilumets. Liina Raudvassar

Keskaja arhitektuuri korüfee, hinnatud restaureerimisekspert, teenetega muinsuskaitsja, innustav õpetaja ja muhe jutuvestja – nõnda ja veel mitmete teiste ülivõrretega saab iseloomustada kunstiajaloolast Kaur Alttoad, kes oma 70. sünnipäeva tähistas koos õpilaste ja sõpradega Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis.

Õigemat paika ei saanukski Kaur Alttoa oma tähtpäeva tähistamiseks valida, mõtlen tudengikeeles aeglaseks surmaks nimetatud Toomemäe järsust nõlvast üles kiirustades. Kes võiks öelda, mitmeid kordi seda teed lugupeetud kunstiajaloolane ise üles-alla rühkinud on? Põlise tartlasena, aga ennekõike ülikoolilinna ajaloo ning arhitektuuri uurijana.
Just toomkiriku varemed on uurimisobjektiks, mis juhatas Alttoa keskaegse Tartu lätetele. Aastaarvuks kirjutati siis 1975, kui ta „Eesti Ehitusmälestiste“ nime kandnud instituudi noore töötajana siin arheoloogilisi kaevamisi alustas. Seda kõike jõuan mõlgutada, jõudes roosisülemit kandva Tartu linnapea Urmas Klaasi järel viimasena valgesse saali, kus juubilarile kõnepidamine on juba täies hoos.
Tervitamiseks sõnasoovijaid on palju. EELK nimel on saatnud õnnesoovid piiskop Tiit Salumäe, kes kahjuks ise ei saanud kohale tulla, aga kes väljendas oma pikas kirjalikus pöördumises Kaur Alttoale kiitust ja tänu Eesti kirikute hoidmiseks tehtu eest.

Kui tsunft sai kokku
Tagarea ainsale vabale kohale istudes lasen silmad saalis ringi käia. Auditooriumi moodustavad oma ala asjatundjad, kel on kaasarääkiv roll Eesti loo uurimises. Ajaloolased, arheoloogid, kunstiajaloolased, kunstnikud, kirjanikud … Enamik neist on olnud Kaur Alttoa õpilased, ülikoolis ja elukoolis. Enamikul neist on mälestused, kuidas Kaurile sai eksamit antud või ka sellest, kuidas hiljem endiselt õppejõult tööalast nõu küsitud.
Kuigi koosviibimine kulgeb akadeemilist formaati arvestades, kus sõna andmist ja võtmist raamistab vaoshoitud aplaus, on üle selle hillitsetud kombekuse tajuda kollegiaalselt muhedat õhustikku. Siin on üks vägev tsunft koos, arvan vaatlejana sündmusele hinnangut andes.
Oma tähelepanekule saan kinnitust Juhan Kilumetsa sõnavõtust, kes Kaur Alttoa mantlipärijad endise toomkiriku kooriruumi üles rivistab ning raporteerib: me oleme rõõmsad ja uhked, et oleme sinu õpilased. Kilumets meenutab oma tutvuse algust tulevase õppejõuga, kui ta tuli Tallinnast Villem Raami juurest ja pidi Tartus Kaur Alttoa juures mõnegi uue asjaga harjuma. „Kasvõi sellega, et kiitust õnnestunud soorituse eest tuli ikka kaua oodata. Aga kui see lõpuks tuli, oli see ka väärtus omaette.“
„Aga kiitus ju lõpuks ikka tuli,“ kostab spontaanne repliik õige tasasel häälel esimesest reast ja aastakümnetega suureks kasvanud õpilasel jääb üle nõustuda – pühendumust ja tõsist tööd on Kaur Alttoa alati hinnanud ja seda ka oma õpilastele väljendanud.

Koos miss Marple’iga
„Ma ei või just öelda, et mina ja miss Marple, aga omad seosed kunstiajaloo ja kriminaalromaanide ainese vahel on kahtlemata ilmsed,“ saab oma austamise õhtul sõna ka juubilar ise. Nii nagu mõnel varasemalgi ülesastumisel naerutab ta nüüdki publikut oma teravmeelse sõnaseadega ning vaimukate paralleelidega kunstiajaloolase igapäevatöö ja detektiivipraksise vahel.
Just nii nagu üks huulepulgaga markeeritud koniots tuhatoosis annab selge juhtlõnga jultunud mõrvari tabamiseks Agatha Christie mõrvaloos, loob ühe detaili süvitsi uurimine eelduse saada teadmisi massiivse katedraali ehitusloolistest üksikasjadest. Saalisistujate nägudelt võis lugeda äratundmist: metafoor on asjakohane.
„Keskaegse arhitektuuriga sattusin tegelema üpris juhuslikult,“ tunnistas Alttoa oma elutööks kujunenud epohhist kõneldes. Ta räägib, et Tartu 1. keskkooli, praeguse Treffneri gümnaasiumi matemaatika eriklassis oli tal kindel soov jätkata haridusteed inglise filoloogia erialal, aga et kirjandusõpetaja Eduard Vääri laitis noormehe soovi maha, viis „varemeteromantika“ ta ajalugu tudeerima.
Ka Tartu teemadele sattunud ta olude sunnil. Süüvides uuritavasse on ta lasknud ennast vaimustusel kanda ning siit on alguse saanud jäägitu pühendumus. Kaur Alttoa nimetab innustavaid eeskujusid. Õpetajaid, kelle suunamiseta ta poleks see, kes ta on.
„Ülikoolis õppisin kunstiajalugu prof Voldemar Vaga juures ning juhuse tahtel olin tema viimane õpilane. Tegelikult oli mu suurim õpetaja Villem Raam, kes millegipärast võttis ühe tänavalt tulnud teise kursuse tudengi oma tiiva alla ja püüdis talle õpetada keskaja arhitektuuri saladusi,“ meenutab Kaur Alttoa, lisades, et koostöö Villem Raamiga kestis üle kahekümne aasta – algul õpetaja ja õpilasena, hiljem pigem kolleegidena.
Veel nimetab ta tänumeeles pikaajalist koostööd arhitekt Udo Tiirmaaga, kes koos Villem Raami kunstiajaloolasest tütre Kaia Haameriga nüüdki saalis sünnipäevaliste keskel istuvad.

Tartust kui kirikulinnast
Kaur Alttoa õpilased olid nii korraldanud, et õpetaja 70. sünnipäeva tähistamisel sai esitleda tervelt kolme uudisteost. Kirjastus Ilmamaa andis sarjas „Ilmatargad“ välja raamatu „Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks“, mis sisaldab Kaur Alttoa poolt aastate jooksul publitseeritud kirjutisi Tartu vanemast ehitusloost.
Autor tunnistab, et pole kunagi plaaninud teost Tartu keskajast, kuna selle uurijana näeb haigutavaid valgeid laike. Aga suuresti tänu suurepärasele toimetajale Urmas Tõnissonile leiab nüüd, et kokku on tulnud korralik tervik. Ta tänab veel oma naist, konservaator Evet, kes aitas tekstid taaspublitseerimiseks korrastada.
Üle kolmesaja lehekülje pakub lugejale sissevaadet keskaegsesse Tartusse, millest tänases linnas palju järel pole: toomkiriku varemed, osa keskaegsest Jaani kirikust ning mõned linnamüüri lõigud.
„Keskaegset Tartut tuntakse eelkõige hansalinnana, kus põhitegijaks oli kaupmees. Samas võiks toonast Tartut iseloomustada kui kirikulinna. Kusagil mujal Vana-Liivimaal polnud keskust, kuhu oleks koondunud niivõrd palju erinevaid sakraalseid institutsioone. Kirikuid, kloostreid ja kabeleid oli piiskoplikul Toomemäel, all-linnas ja linnasarases kokku üle tosina,“ kirjutab Alttoa.
Veel esitleti Eesti kunstiakadeemia kogumikku „Järelvastamine. Kaur Alttoale“, mis sisaldab 11 artiklit Alttoa õpilastelt ja mille toimetaja on Anneli Randla. Samuti TÜ kunstiajaloo osakonna ajakirja Baltic Journal of Art History erinumbrit.
Liina Raudvassar

Kaur Alttoa
Sündinud 14. septembril 1947
Eesti kunstiajaloolane ja kultuuriloolane
Lõpetas Tartu ülikooli ajaloolasena 1972. a ja kaitses samas 1995. a magistritöö Lõuna-Eesti keskaegsete tellisehitiste teemal
On uurinud Eesti keskaegset arhitektuuri, linnuseid ja sakraalehitisi
On Tartu Jaani, Viljandi Jaani, Tartu toomkiriku (TÜ Ajaloo Muuseum) ja Halliste kiriku restaureerimisprojekti autoreid
Teoseid: „Saaremaa kirikud“, Tallinn 1997, „Estonian churches“, Tallinn 1999, „Tartu Jaani kirik“ (kaasautorid Eve Alttoa, Krista Kodres, Anu Mänd), Tallinn 2011, „101 pühakoda“, Tallinn 2015

 

Kaur Alttoa_Tartu_ymbris.inddKaur Alttoa 70. sünnipäevaks tõi kirjastus Ilmamaa raamatulettidele juubilari raamatu „Tartu: piiskopi- ja hansalinnast Emajõe Ateenaks“, mis sisaldab kirjutisi Tartu vanemast ehitusloost.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
(Lk 21:28 )