Kaunist suve!

Mõned juba puhkavad. Teised loodavad, et suvi on alles saabumas ja pingutavad viimaseid jõuvaru sid kokku võttes veel puhkuse-eelseid ametiülesandeid täita. Meelelahutusasutustel ja reisibüroodel on rannahooajal aga ettevõtmisi ja teenindamise võimalusi palju. Osale meist on just suvekuud kõige töörohkemaks ajaks. Leidub ka neid, kes oma asendamatust tõestades rõhutavad, et neil pole aega puhata.Kirikutes korraldatakse muusikafestivale ja rohkelt kontserttuure, mis annavad tuhandetele ajendi minna kodukirikusse või külastada mõnd senitundmata pühakoda. Loodan, et enamus leiab eeloleval suvel endale sobiva hinge- ja ihukosutuse paiga.

Mõni eraldub selleks maamajasse ega huvitu välisilma sündmustest, kaaslaseks vahest vaid ammu lugemisejärjekorras seisnud raamat. Teisel on harjumus hommikuti kuulata raadiouudiseid. Uudistekogujaid ja uudiseid endid aga teadagi suvisel ajal napib. Kui just ei toimu midagi kriminaalset ja põrutavat. Ajalehest hoolivad vähesed. Kuid kas ainult suvel?

Oma vaatenurgast näeb ajakirjanduse vallas asju meediamagnaat Rupert Murdoch. Ta analüüsib Ameerika näite varal, miks loetakse tänapäeval ajalehti üha vähem ja vähem ning arvab, et ajakirjaniku ja lugeja vaheline suhe on võrreldes varasemaga pöördumatult muutunud. Ta on üsna kriitiline, et meediaväljaanded reageerivad muutustele tuimalt, kuigi see on otseses mõttes ju nende äri. Ta kirjutab: «Meie loidusel selle arengu ees on aga mitmeid põhjuseid. Esiteks nautisid ajalehed meediumina sajandeid peaaegu täieliku infomonopoli seisundit – jämedalt öeldes alates trükipressi sünnist kuni raadio tõusuni. Meil ei ole olnud kunagi põhjust kahelda selles, mida me teeme. Teiseks, ka pärast televisiooni teket varjas aeglast, kuid kindlat lugejaskonna vähenemist rahvastiku juurdekasv, mis hoidis tiraaþid suhteliselt muutumatud. Kolmandaks, kui ka tiraaþide absoluutnäitajad hakkasid 1990-ndatel langema, siis kasumlikkus ei kahanenud.» (Eesti Päevalehe lisa Möte 10.06.05.)

Tänapäeval soovib lugeja-kuulaja-vaataja objektiivset uudist ja loodetavasti on eeltsensuuri karm käsi jäädavalt vabalt leviva informatsiooni levitamise tõkestamisel jõuetu. Elektrooniline sidepidamine võimaldab takistamatult ja välgukiirusel teateid edastada soovitud isikule.

Ka kristliku sõnumi edastamise võimalused on avardunud. Äsja võisime televisiooni vahendusel kaasa elada vaimuliku laulupäeva sündmusele Tartus. Igal nädalal ilmub ajalehes Eesti Kirik muude uudiste ja artiklite kõrval ka eelolevale pühapäevale mõeldud jutlus. Hommikused raadiopalvused on paljudele harduse ja päevase vaimuliku mõtiskluse hetkedeks. Elektrooniline post kannab edasi eestpalveid ja koguduse teateid. Interneti kaudu kantakse üle liikmeannetusi. Üldkiriku ja koguduste koduleheküljed võimaldavad lähemalt tutvuda kirikliku eluga.

Kuid arvan, et side ajakirjanduses tegijate ja kasutajate vahel on endiselt liiga ühesuunaline. Tagasiside võiks olla palju aktiivsem. Siis on ka tegijatel kergem ja tarbijatel huvitavam. See, kas viimane ajaleht ilmub aastal 2040 ei sõltu ainult tegijatest, vaid esmajoones lugejatest. Millised on tehnilised vahendid 35 aasta pärast?

Ega tagasiside nappus ole ainult meedia mure. Üldiselt reageeritakse alles siis, kui asi häirib isiklikku elu. Nii on kogu ühiskonnas, kaasa arvatud kiriku ja koguduse tegevuses.

Enne suve kutsus kirikute nõukogu kokku meediaümarlaua, et arutada kristliku sõnumi edastamise paremaid viise ja võimalusi. Loodan, et seal osalenud asjatundjad arendavad käsitletud teemat edasi ka puhkust ja suvemõnusid nautides. Aga tänasegi lehe lugejad on kutsutud kaasa mõtlema ja oma arvamust väljendama.

Meediakanalid on ennast kohandamas suvisele töörütmile. Televisioon edastab suures mahus kordussaateid. Ajalehetoimetused ei saa mõistetavalt kordusartiklite trükkimist endale lubada. Eesti Kiriku väike ja tubli toimetusepere läheb ühiselt suvepuhkusele. Olete selle tänuga ära teeninud.

Kaunist ja kosutavat suve nii ajalehe tegijatele kui ka lugejatele! Uute kohtumisteni!