Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kaugel eestlaste haudadel

09.03.2007 | | Rubriik: Arvamus

Veebruari keskel viibis 9liikmeline rühm inimesi Ida-Virumaalt, sh pooled Jõhvi koguduse liikmed ja kaks vallavanemat, Arhangelski oblastis. Eesmärk oli lihtne – tähistada II maailmasõja alguses hukkunud eestlaste haudasid ja meenutada neid hukkunuid Jumala ees.

Pärast Eesti okupeerimist ja II maailmasõja tungimist NLiidu aladele mobiliseeriti hulk Eesti mehi, kelle baasil moodustati hiljem Eesti Laskurkorpus. Arhangelski oblastisse paigutati umbes 8500 meest, keda ei saanud saata rindele, kuna tollane ideoloogia ei pidanud võimalikuks varustada relvadega äsja okupeeritud aladelt sundmobiliseeritud mehi.

Nii paigutati need talvise varustuseta mehed külades taredesse, kus tegelikult polnud üleliigset ruumi, ja anti meestele väga primitiivsed tööriistad. Toitlustamine oli sõja alguses äärmiselt vilets.

«Eesti teed» ehitatakse tänini

Eestlastele anti ülesandeks ehitada sisuliselt sohu käsitsi tee, mida senini nimetatakse «Eesti teeks». Eestlased ei jõudnud seda valmis ehitada, seda ehitatakse veel praegugi, kasutades moodsat tehnikat. Pole ime, et hulgaliselt eestlasi hukkus (hinnanguliselt kuni 10%), nad maeti sageli sooküngastele või metsa. Samuti hukati vähemalt paarkümmend eestlast julgeolekuvägede poolt.

Mälestused eestlastest on kohalike elanike hulgas väga head, kusjuures elusolijad kohtusid eestlastega vaid laste või noorukitena. Tähistasime põlevate küünaldega kaks paika: uuesti ehitatava tee ääres mälestusristi, ja koha, kus tõenäoliselt hukati kümmekond eestlast, kuna nad tervitasid luurelennul viibinud saksa lennukit.

Selles külas polnud veel kunagi viibinud ühtegi Eesti gruppi, seega kanti hukkunud eestlased Jumala ette esmakordselt. Lisaks «Eesti tee» lähedastele küladele külastas meie grupp vabaõhumuuseumi, kuhu on paigaldatud vanema puuarhitektuuri näidised, sh imekaunid puitkirikud, mis päästeti ümbertoomisega nõukogudeaegsest hävitamisest, ning kolme uut turismikeskust, millest üks on rajatud endise kloostri säilinud hoonetesse.

kõneks ka pronksmees

Viibisime ka kahes väikelinnas (suures külas) ja nendes asuvates muuseumides, mis andsid hea pildi pomooride (vene uusasukatest põhjamaadel) elu-olust ja kommetest. Jõudnud tagasi Arhangelskisse, ootas meid ees üllatus – pressikonverents, kus oli esindatud 4 telekompaniid ja mitu kirjutava pressi esindajat

Põhjuseks oli eeskätt sel hetkel toimuv debatt nn pronksmehe ümber, millest Vene pool oli väga ühekülgselt informeeritud. Samas võis aga pahatahtlikku suhtumist märgata ainult ühe ajakirjaniku juures, pigem oodati objektiivset informatsiooni Eestis toimuva kohta, mida ka andsime. Suhtumine oli põhjamaiselt karge ning heatahtlik.

Arhangelskis tutvusime ka puitarhitektuuri mälestistega ja kogesime ühelt poolt seda, et kiriklik elu hakkab taas jalgadele tõusma, teisalt, et Venemaa põhjaaladel on elu praegu väga raske, vähemalt võrreldes nõukogude ajaga. Korduvalt kiruti muutuvat ja murrangulist ajastut, mis on paljud ettevõtted hävitanud ja jätnud palju inimesi tööta.

Allakirjutanu jaoks oli see kolmas kord tähistada Venemaal hukkunud eestlaste haudu: 2005. a kevadel õnnistasin eestlaste surnuaia Kingissepas, kuhu on sõja lõpus maetud hulgaliselt eesti sõdureid; sama aasta suvel õnnistasin meie rühma püstitatud mälestusristi Jenissei kallastel ja palvetasin olemasolevate mälestusmärkide juures Norilskis ja Dudinkas.

Peeter Kaldur, Jõhvi kogduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)