Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kauge ja lähedane Soome, seekord läbi pühakodade

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Uudised / Number:  /


Pielpajärvi metsakirik.
Fotod: Sirje Semm, Antti Bilund, Juhani Alanen, Tampere toomkiriku 
koduleht, „Aikamatka Espoossa“, postkaart.

Soome kirikutes on silmapaistvalt palju seinamaalinguid, nii uuemates kui ka keskaegsetes. Ja mitmel neist on oma lugu rääkida. Aga igas kirikus leidub oma aare, mis teeb ta eriliseks. 

Kui Eestisse jõudis teeliste kirikute liikumine 1990ndate lõpus, siis Soome tuli see kümmekond aastat varem Saksamaalt. Esimesena avati suvel kirikute uksed ka nädala sees Põhja-Soomes. 

Lähem info on leitav kodulehel tiekirkot.fi, aga teavet  teeliste kirikute kohta leiab ka Facebookist, Twitterist ja Instagramist aadressil @tiekirkot. Valge silt maantee ääres juhatab autojuhi  teeliste kiriku juurde. Need on tavalised kirikud, mis pakuvad turistidele puhkepaika juuni algusest augusti keskpaigani. Avatud on umbes 265 kirikut.

Kirikud on kindlasti külastamist väärt, sest annavad võimaluse näha suurepärast arhitektuuri, kuulda lugusid kohalikust ajaloost või peatuda hetkeks oma mõtete ja palvega. Paljudes kohtades saab osta ka kohvi ja kohvikõrvast. Kirikutes toimuvad jumalateenistused ja kontserdid.

Tahan jagada mõnd oma kogemust, mida olen näinud teeliste kirikute külastamisel Soomes. 

Maailma kõrgeim kirik

Pieksämäe keskusest kaheksa kilomeetri kaugusel Salvoneni järve kaldal Partaharjul asub Ristikivi kirik. Kunagi aastaid tagasi sattusime sealkandis perega matkates kiriku juurde täiesti juhuslikult. Meie üllatus oli suur, kui leidsime end seismas metsa sees vabaõhukirikus, kus altaris paiknes suur ristimärgiga kivi. Altarisein on helevalge suure puidust ristiga.

Kirik on oma nime saanud jääajal tekkinud ristimustriga kivi järgi. Selle kivi avastasid leeripoisid 1967. aastal, kui olid ajaviiteks hakanud kivi küljest sammalt kraapima. Järsku oli kivis tunda kummalist kühmu, mis lõpuks paljastus kivi pinnal looduse poolt kujundatud suure ristina. 

Kuopio geoloogiateenistus on altarikivi vanuseks määranud 1800 miljonit aastat. Ristikivi kirik asutati 1945. aastal ja pühitseti ametlikuks kirikusaaliks 1971. aastal. 

Kiriku eripäraks on see, et tal pole katust ega aknaid, sealt on otseühendus üles taevase Isa ja tema loodud loodusega. Kirik piirneb tugevate palkseintega, seal sees kasvab seitse puud. Avatud kirikusaal mahutab umbes 300 külalist, istumiseks on ümarpalkidest pingiread. 

Kirik ilma lähiasustuseta

2007. aastal viis Eesti Kiriku lugejate suvereis kaks gruppi kaugele põhjapolaarjoone taha Lapimaale, üks liikus Soome „käsivarre“ suunas Enontekiö poole ja teine Utsjokini välja. Teele jäi ka Inari lähedal paiknev Pielpajärvi metsakirik.

Reisijuht Vallo Ehasalu on seda retke meenutanud 2007. a 7. septembri Eesti Kirikus: „Kirik on Inari järve läheduses, teedeta piirkonnas, kuhu pääseb 4,5 km jalgsimatka järel. /…/ Kirik on ehitatud ajal, mil siinkandis maju ei tuntud. Tartu Ülikooli rajamise ajal (Inari kihelkond oli siis üks esimesi keskusi Saamimaal) kaheldi, kas see on kirikule õige koht, polnud seal ju enam küttepuid. Kolmekümneaastase sõja lõpul kirik siia ikkagi ehitati, sel ajal arvestusega, et asustus polegi vajalik, püstkodades elavad ja põtradega liikuvad saamlased käivad kirikus ja turul üksnes kindlatel aegadel. Praegu Pielpajärvil seisev kirik on ehitatud aastal 1760, selle teeb nii armastatuks see, et puukirik on jäänud sajandite jooksul alles ja peaaegu muutumata, sest kogudus tegutseb ammu teistes kirikutes.“ 

Kirik jäi kasutusse 19. sajandi lõpuni, kuni 1895. aastal alustati Inari külla uue kiriku ehitamist, mis küll hävis 1940. aastal pommitamise tagajärjel. Tol suvel peeti Pielpajärvil jaanikirikut. Sellest ajast alates on see komme seal säilinud.

Suures eraldatuses seisva kiriku kellatorni keskmisel puul on ehitajate raiutud tekst „Kiitus olgu Issandale kõigi elavate eest“.

Sõnad ja imed

Samal 2007. aastal jäi teise palverändurite grupi teele Kemimaa vana kirik, mis jäi hästi meelde seal paikneva reliikvia tõttu. 

Kemimaa vana kirik ehk Püha Miikaeli kirik ehitati 16. sajandil. Kirik on Soome põhjapoolseim säilinud keskaegne kivikirik ja katoliku perioodi viimaseid kirikuhooneid. Ilmselt on seintel olnud ka maalinguid, aga need on hävinud. 

Altari ja käärkambri vahel põranda all klaasiga kaitstud kirstus on pastor Nicolaus Rungiuse mumifitseerunud surnukeha, mis on külastajatele näha.

Kuni 18. sajandini maeti inimesi kiriku põranda alla. Kemimaa kirikusse maetuist on tuntuim 1629. aastal surnud pastor Nicolaus Rungius (sündinud u 1560), kes pärines Loimaal asuvast Ryngö talust. Esmalt töötas ta Uusikaarlepyys ja aastast 1600 Kemis. Abiellus Kemi pastori Simon Ruuthi tütre Helenaga ja sai oma äia järel pastoriks. Eluajal polnud ta teadaolevalt ebatavaline jutlustaja.

Rungiuse maine hakkas kasvama pärast seda, kui tema mumifitseerunud surnukeha leiti kiriku põranda alt 18. sajandi alguses. Siis hakkasid elama lood tema tugevatest sõnadest ja imedest. Tema ümber kujunes pühakulaadne legend ja tema mumifitseerunud keha juurde tehti palverännakuid. Rungius olevat oma eluajal öelnud: „Kui mu sõnad ei vasta tõele, läheb mu keha mädanema, aga kui need on tõesed, siis see ei mädane kunagi.“ 

Kinga-Ella ja kurat

15. sajandiga dateeritud suursugusena künkanõlval paikneva Espoo toomkiriku laemaalingule on jäädvustatud lugu, mis väärib edasijutustamist. Seal on üks tegelane, kelle kujutamist kirikus küll ei oskaks näha. 

Kiriku lääneseina akna põhjaküljel on pilt sellest, kuidas kurat ulatab naisele kõvera ridva otsas rippuvad kingad. Vanarahvajutt räägib Kinga-Ellast, kes oli hullem kui kurat ise. Kinga-Ella oli müütiline naine, kes legendi järgi vedas kuradiga kihla, et suudab abielupaari lahutada, mida kuradil teha ei õnnestunud. Kui tal see õnnestuks, saaks ta paari uusi kenasid kingi. 

Ella läks esmalt naise juurde ja käskis mehel magamise ajal habemest kolm karva maha lõigata. Siis läks ta mehe juurde ja hoiatas, et naine üritab teda une pealt tappa. Öösel hiiliski naine habemenoaga ligi. Magamist teeselnud mees avas silmad ja nägi oma naist noaga tema kohal kummardumas. Mees tappis oma naise, kuid kahetses tehtut ja võttis endaltki elu.

Ella läks nüüd kuradi juurde, rääkis, mis ta oli teinud, ja nõudis oma kingi. Kurat, kes sai aru, et naine on temast kurjem, ei julgenud talle kingi otse anda, vaid andis need üle pika ridva otsas.

Kui kirikus pöörduda seljaga altari poole, on väikesest aknast paremal näha saatanat, kes hoiab käes ritva, mis paindub üle akna. Kuradil on kaks naeratavat nägu, üks tavalises kohas ja teine kõhus. Paljasjalgne Kinga-Ella, vööl nuga ja rahakott, on akna vasakus servas ja võtab oma „kingitust“ vastu. 

See lugu oli levinud 15. ja 16. sajandil laste muinasjuttudes. Kinga-Ella motiive on kujutatud ka Rootsi kirikutes.

Paadiga kirikusse

Soomes on olnud vana komme läbida vahemaid paatidega. Igal külal oli oma paat, millega sõideti kogu külaga pühapäeviti ka kirikusse. Ligipääsetavuse tõttu on eelmisel sajandil ja varemgi paljud kirikud ehitatud järvede kaldale.

Kirikupaadiga sai Soomes vanasti veeteedel liikuda tunduvalt kiiremini kui maismaateedel. Lisaks sai paadiga vedada ka muud vajalikku.

Espoo koguduse vaimulik Raigo Liiman selgitab: „Omal ajal oli paadiga kirikusse sõit mõne küla jaoks ainsaks võimaluseks teiste külade inimestega kohtuda. Seetõttu olid sellised reisid igapäevase töö ja toimetamise kõrval meeldivaks vahelduseks. Eriti noortel oli kirikupaadis võimalust rohkem suhelda kui muidu. Nähti teiste külade või saarte elanikke ning vahetati uudiseid. Tihtipeale leiti just sellistelt reisidelt endale abikaasagi.

Kirikus käimiseks andsid põhjust laulatused, ristimised, matused ja leerikool. Olenevalt sõidu pikkusest tehti reis kas igal teisel pühapäeval või mõned korrad suve jooksul. Kui reis oli pikk, hakati sõudma juba laupäeva hommikul. Kaasatulijad otsustati kas eelmisel õhtul või rannas enne väljasõitu. Võimalikult hea kiiruse saavutamiseks istuti paadis nii, et paadi esimene ja tagumine pool oleks ühtlaselt koormatud. Paatkonna liikmed said kohta valida, tavaliselt oli kõige hinnatum ahtri osa.

Kui paadiga veeti surnukirstu, siis jäeti ka sellele aupaklikult ahtrikoht. Tüürimees ja esimene sõudjapaar pidid olema oskajad, sest nemad andsid rütmi kogu paadile. Liikumisjuhiseid jagas tüürimees ja keegi vanematest peremeestest, kes tundsid veeteid ja tuuli. Tagasiteel kirikust kippusid peremehed korraldama võidusõitmisi külade või paatkondade vahel.“

Ateneumi kunstimuuseumis Helsingis on kunstnik Albert Edelfeltilt (1854–1905) mitmeid maale, mis räägivad just toonasest kirikus käimisest. Kaks silmatorkavamat on justkui sama pere kaks lugu: esimesel maalil viiakse kirikuvenega laps ristimisele ja teisel maalil on kirikuvene, kus väike surnukirst ja murelik talupere.

Äratundmist Tyrvää Püha Olavi kirikus

Rautavesi järve vesikonnas Sastamala linna lähedal paikneb vana Tyrvää Püha Olavi kirik, mis on ehitatud 16. sajandi alguses, ja Karkku kirik, mis valmis 20. sajandil.

Vana Tyrvää kiriku hinnalise interjööri hävitas tulekahju 1997. aastal. Kirik võeti pärast kordategemist kasutusele 2003. aastal. 2005. aasta suvel hakkasid kirikus tööle kaks kunstnikku: Kuutti Lavonen ja Osmo Rauhala. Kunstnikud maalisid kirikule kokku 101 kunstiteost. Lavonen maalis Kristuse kannatuste ja apostlite loo, Rauhala loomisloo ja paradiisi. 

Kuutti Lavoneni loomingulist käekirja näeb ka Tartu Pauluse kirikus, kuhu temalt telliti altarimaal. 

Karkku kirik valmis 1913. aastal. Massiivse hallist kivist Kristuse tulemise kiriku eripäraks on orelirõdu altari kohal. Soome tuntud helilooja ja muusik Oskar Merikanto pühitses sisse Kangasala orelivabrikus valmistatud 12 registriga oreli samal päeval kiriku sisseõnnistamisega 21. detsembril. Kiriku kõrval on ka kalmistu. Koskeni ratsatalu omanik Alfons Ekholm kinkis maa kiriku ehitamiseks ja kalmistu rajamiseks.

Lentiira kirik on külastamist väärt

Lentiira kirik asub Ida-Soomes, üsna Vene piiri lähedal. Mina sattusin sinna 2001. aastal, kui Soome kirik pidas oma traditsioonilisi kirikupäevi Kuhmos teemaga „Jumala selja taga“. Lentiira on tuntud ka tõrvapõletajate poolest ja seda traditsioonilist vana tööd me vaatama läksimegi.

Lentiira praegune kirik on ehitatud 1991. aastal samas paigas hävinud kiriku asemele. Eriliseks muudab kiriku selle altarisein: puidust rist ja klaasist altarisein, läbi mille vaatad otse puudevõra vahelt paistvale järvele. Kirikusaal mahutab 150 inimest.

UNESCO maailmapärand

Jyväskylä lähedal on 1994. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Petäjävesi vana kirik (ehitati aastatel 1763–1765) kui puitarhitektuuri tüüpiline näide.

Lisaks kuuluvad maailmapärandi nimistusse ka kalmistu ja Lemettilä talu. Kiriku kõrval asuvas Lemettilä talus on elatud 17. sajandist. Koguduse poolt ostetud Lemettilä talu maadele ehitatigi Petäjävesi kirik. Talu hoonetest moodustuv kinnine sisehoov näitab paikkonna traditsioonilist ehitusviisi.

Petäjävesi vana kirik jutustab soome rahva igapäevaelust nelja sajandi jooksul. Kirik, mille ehitasid Kesk-Soome talupojad, on nikerdatud vapustava oskusega ja peidab endas suurimaid aardeid. 

Tampere kiriku maalingud

Tampere kirik on ehitatud aastatel 1902–1907 ja tuntud kui Johannese kirik. Toomkiriku nime sai pühakoda 1923. aastal, kui Tamperest sai piiskopkond. Kirik on hinnatud Soome rahvusromantilise arhitektuuri mälestusmärgina.

1997. aastal sai toomkirik Soome kauneima kiriku tiitli Soome Invaliidide Liidu ajakirja lugejate seas korraldatud küsitluse järgi.

Hallist graniidist ja punastest tellistest katusega pühakoja sisekujunduse tegid kunstnikud Hugo Simberg (1873–1917) ja Magnus Enckell (1870–1925). 

Altari- ja võlvimaalid valmistati freskode ja sekomaalidena. Teadaolevalt valisid kunstnikud oma tööde teemad ja tehnikad ise. Julged ja üllatavad lahendused kutsusid esile laialdase arutelu. Kunstnikud on joonistanud kirikusse alasti inimesi ja luukeresid, laes on hiiglaslik vingerdav madu. Omaaegne poleemika on ammu vaikinud ja tänaseks on kiriku freskodest saanud Soome sümbolismi meistriteosed. 

Kahel pool altarit on Simbergi freskod „Haavatud ingel“ ja „Surma aed“. Simberg on erinevates tehnikates valmistanud mitu versiooni haavatud inglist ja surma aiast. Toomkiriku haavatud ingli freskol on tehase korstnatest näha, et maal asub Tamperes. Surma aed asub kantsli lähedal. Surma on kujutatud taktitundelise kujuna, kes hoolitseb hellalt oma muinasjutuliste taimede eest.

Samateemalised maalid on väljas ka Ateneumis. Kuna kunstimuuseum on ajutiselt remondi tõttu suletud, siis ongi sel suvel ainus võimalus soomlaste armastatuimat maali „Haavatud ingel“ näha just Tampere toomkirikus.

Magnus Enckellilt on kirikus altarifresko „Ülestõusmine“.

Soome on tuhande järve maa, aga ka paksude metsade maa ja valgusküllaste suvede maa. Soome on 1160 km pikk. Paiskasin teie ette väikese valiku Soome imelistest pühakodadest. Küllap mõni võib kaasa rõõmustada, et on seal olnud või käinud. Aga kui vähegi võimalik, siis minge neid aardeid avastama. Oma silm on kuningas ja kõike seda peab ise nägema. 

Sirje Semm

Üht-teist Soomest

Kesksuvel on öö läbi valge.

Soome pealinna Helsingit nimetatakse Läänemere pärliks.

Savonlinna keskaegses linnuses kõlab ooper igal suvel.

Tamperes süttis Euroopa kõige esimene hõõglamp.

Turu on Soome vanim linn.

Rovaniemi on Lapimaa pealinn.

Soomes on 200 000 järve ja 3,2 miljonit sauna; sama palju kui on autosid.

Soome disainereid on inspireerinud loodus.

Suviti korraldatakse maakohtades tantsuõhtuid vabas looduses. Soomlased armastavad tangot.

Soomlased veedavad oma suved meeleldi maal.

Sääsed hoolitsevad selle eest, et sa ei pea olema üksi.

Kõige kuulsam soomlane on Jõuluvana.

Allikas: Markku Yli-Erkkilä

Pildigalerii:


Kemimaa vanas kirikus on põranda all Nicolaus Rungiuse surnukeha.

Petäjävesi vana kirik kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Karkku kirik.

Espoo toomkiriku laemaaling.

Tyrvä Püha Olavi kirik.

Ristikivi kirik Partaharjul.

Ristikivi.

Tampere kirik.

Fresko „Surma aed“ Tampere kirikus.

Lentiira kirik.