Kauasel kohalolekul on oma võlud

22.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Ligi 800 aastat tagasi loodud Saare-Lääne piiskopkonnast sai üle 300 aasta eksisteerinud kirikuriik, mis ühendas terve Lääne-Eesti: Läänemaa, osa Pärnumaast, Saaremaa, Hiiumaa ja väiksemad saared. Arvatavasti 1260ndail aastail rajatud Haapsalu toomkirik sai Saare-Lääne piiskopkonna peakirikuks ja selle juurde ehitati piiskopilinnus. Toomkirik pühitseti Saare-Lääne piiskopkonna kaitsepühakule Pühale Johannesele. Johannese sümbol – kotkas – on nüüd nii Haapsalu linna kui ka Läänemaa vapil.
Jumalateenistuse lõppedes saadab õpetaja õnnistussooviga kirikulised koduteele. 33 aastat kogudust teeninud õpetaja Tiit Salumäe usub, et koguduse inimesed tulevad eluga toime paremini kui keskmine inimene, sest neile pole usk ehteasi, mida vahetevahel rinda panna, vaid osa argipäevast. Fotod: 9 x Arvo Tarmula, Lääne Elu
Milline on Haapsalu kogudus praegu teiste kogudustega võrreldes?
Tiit Salumäe: Mul on raske võrrelda, sest olen kogu aeg – 33 aastat – selles koguduses töötanud, kuigi olen selle kõrvalt hooldanud ja teeninud kogudusi Peterburist Vancouverini.
Kauasel kohalolekul on oma plussid ja miinused. Haapsalu kirikuõpetajad, minu eelkäijad, on kõik kaua teeninud. Näiteks teenis von zur Mühlen juba enne I maailmasõda ja lahkus alles 1939 Saksamaale. Praost Hiisjärv teenis Haapsalus taas terve inimpõlve.
Kui kaugel on kogudus ideaalist?
Ma ei ole ideaallahendite pooldaja. Suur jõud on normaal­suses – et inimene ei oleks väga erinev oma argi- ja pühapäevas. Vajame kõik emotsionaalseid kõrghetki, aga meenutagem, mida ütles Kristus pärast kirgastust mäel. Ta ütles: «Läheme alla.» Me ei saa jääda kõrgetesse emotsioonidesse, meid viiakse elu keskele.  
Usun, et koguduse inimesed tulevad eluga toime paremini kui keskmine inimene, sest neile pole usk ehteasi, mida vahetevahel rinda panna, vaid osa argipäevast. Kogudus on arenev ühiskond, ta peab olema muutumises. Ma ei saa kaasa minna nendega, kes tahavad teha kirikust muuseumi.
Koguduses ja kirikus tervikuna on alati erinevaid ja mitmesuguste annetega inimesi, ka kirikuõpetajaid. Üks on hea jutlusepidaja, teine on tugev majandusasjus, kolmas keskendub kodukülastustele ja isiklikule suhtlemisele. Üks ei ole teisest halvem, kuid ühega tuleb kõigil arvestada – ka kõige konservatiivsem inimene ei pääse tänapäeval õppimisest.
Kui mujal alles vaieldakse liturgiliste uuenduste üle, siis Haapsalus on uuendatud liturgia ammu kasutusel. Kas uuendusi oli lihtne ellu viia?
Ma ei tulnud tühjale kohale, praost Hiisjärv – ta oli üks paremaid kirikulauljaid ja agenda komisjoni liige, väga uuendusmeelne mees – oli liturgilise rikkuse eest võitleja. Ka mu isakodus valitses reformivaim. Kui Haapsallu tulin, peeti siin juba mitmesuguse liturgiaga palveid. Et töötasin ka konsistooriumis, sain trükkida laululehti.
1970. aastate kirikukogu oli avatum ja progressiivsem kui praegune, praegu elatakse suuremate hirmudega kui nõukogude ajal. Ma ei mäleta koguduse vastuseisu, pigem on inimesed uue vastu huvi tundnud.
Suur muudatus oli musta riietuse vahetamine valge vastu. Kui näitasin kord teetunnis kaasulat, vaatasid naised tikandit ja kiitsid – milline tase! Inimene tahab asju lähedalt näha ja kuulda põhjendusi. Riietuse kõrval oli teine suur muudatus igapühapäevane armulaud ja kotikorjandus. Need tulid toomkirikusse.
Haapsalu koguduses on veel komme, et jumalateenistusele tulijat tervitab ukse juures kirikuvalves koguduseliige, ulatab lauluraamatu ja jagab teavet.
Teil on palju kohustusi väljaspool kogudust. Kuidas jagate end nii paljude ametite ja komisjonide vahel?
See vaevab ka mind, et olen pikka aega pidanud ennast jagama mitme ameti vahel ja olema kogudusest eemal. Seda on kompenseerinud tublid abilised ja koguduse meeskonnatöö. Kogu aeg on olnud praktikante ja abilisi, esimene oli Jaan Jaani, praegune politsei peakaplan.
Haapsalus on pikemat või lühemat aega praktikal olnud Valdek Johanson, Mihkel Kukk, Peeter Paenurm, Heino Nurk, Arvo Lasting, Tõnu Linnasmäe, Pille Talvar, Kristel Engman, Allan Taruste, Katrin-Helena Melder. Pole palju kogudusi, kus on olnud nii palju praktikante. See on olnud värskendav vaheldus ka kogudusele.
Kuidas kogudus oma vara haldamisega toime tuleb?
Kogudus kasutab kaht kirikut, toomkirikut haldab linna sihtasutus; meil on laagrikeskus, kantseleimaja, kaks pastoraati ja Jaanimaja. Et see kõik koos seisab, tuleb palju tänu öelda juhatuse esimehele Madis Kütile. Hooned pole suurepärases seisukorras, kuid oleme neisse kogu aeg investeerinud.
Koguduse põhimõte on lahendada probleeme, mis seisavad ees, mitte neid, mis on juba käes. Praegu on meil käsil tulevikku suunatud kinnisvaraarendusprojekt. Koguduse majanduslikku ja sisulist võimekust näitab see, et 30 aasta jooksul on kaks kirikut põhjalikult remonditud. Mis saab olla suurem rõõm, kui teenida kirikus, mida oled ise ehitanud!
Kiriku remont on ka koguduse remont. Siis näed, kes on abimees ja kes jutumees. Jaani kiriku suurremont jäi sügavasse nõukogude aega ja oli minu kui noore õpetaja proovikivi. Oli küllalt ütlejaid, et lammutada oskab küll, aga kas ka üles ehitada. Tol ajal tuli teha kõik omal jõul, välisabi polnud ja ühiskond tegi pigem takistusi kui toetas.
Tänapäeval on suur abi koguduse välispartnereist, meil on üle kümne sõpruskoguduse Soomes, Rootsis ja Saksamaal. Käesoleva aasta suurim projekt on «Aita kelladel heliseda».
Haapsalus on kaks õigeusu kirikut, vabakogudus; oma kirik ja kogudus on metodistidel, adventistidel ja baptistidel. Kas olete üksteisele konkurendid või teete koostööd?
Kui mind suunati Haapsallu, oli mu esimene külaline ülem­preester Theodor Bleive. Kui meie perre kaksikud sündisid, käis ta meid tervitamas ja kirjutas külalisteraamatusse, et ühe lapse võiks ristida katoliku ja teise ortodoksi kirikusse – et vana vaen kahe kiriku vahel ületada. Ta oli oikumeenilise mõtlemisega mees.
Läbisaamine on hea. Eri konfessioonide vaimulikud peavad kord kuus palvetundi, oleme pidanud ka oikumeenilisi palvenädalaid. Nüüd teeme üheskoos emadepäeva ja isadepäeva puhul pildi- ja fotokonkurssi. Pered ja lapsed saadavad fotosid ning joonistusi, need pannakse pühakotta näitusele ja kirikulised valivad parimad välja.
Konkurentidena me üksteist ei võta, kuigi üleminekuid ühest kogudusest teise on olnud. Me ei tööta üksteise vastu, vaid kristliku maailma ülesehitamiseks.

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)