Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kauaoodatud kohtumine

08.10.2008 | | Rubriik: Artikkel

Pildil (vasakult): Kari Tynkkynen, Anne Ferschel, Sirje Kasemaa, Aili Paas, Toivo Vilumaa, Enno Tanilas ja Piia Veersalu. Foto: Kirsti Malmi

Misjonikeskus kutsus septembrikuu viimasel päeval külla praostkondade sekretärid.

Kui tänavu kevadel kohtusid esmakordselt koguduste juhatuste esimehed, siis nüüdne kokkusaamine oli põhimõtteliselt sarnane üritus väiksemas mahus.
Tulla said seitse kaheteistkümnest ehk esindajad Lääne-Harju, Saarte, Tallinna, Tartu, Valga, Viljandi ja Viru praostkonnast ning ajalehest Eesti Kirik. Viimase levijuhti Sirje Kasemaad huvitas sama küsimus mis korraldajaid misjonikeskusest, peasekretär Kirsti Malmit, juhataja Mika Tuovineni ja meediatoimetaja Piret Riimi: kuidas praostkonna tasandil tõhusamalt koostööd teha.
Sekretäridel oma tööjuhend
Kui 1990ndate alguses praostkonna sekretäri amet rajati, koostas kirikuvalitsus ka ametijuhendi. Tegelik elu osutus keerukamaks ning juhend ei hakanud kunagi päriselt tööle, vaid sekretäride tegevus sõltub kohapealsetest vajadustest ja võimalustest.
Mõnel pool tähendab see dokumentide korraldamist ning sisulised otsused on praosti ja abipraosti kanda, teisal organiseerib sekretär ka praktilist tööd. Tartu praostkonnas on sekretäre kaks: vaimulikust töötaja aitab teha sisulisi otsuseid ja Pauluse koguduse sekretär hoiab korras paberid.
Ehkki kohtumisel naljatati ameti «salastatuse» üle – tõepoolest tundis ka misjonikeskus vajadust kohtumispäeva ette valmistades kirikuvalitsusest järele küsida, millega nimetatud ametis täpsemalt tegeldakse –, ei tunta selles töös üldjuhul väsimust.
Nii mõnigi praegune sekretär on olnud oma kohal üle kümne aasta ja nii väitis Anne Ferschel Viru praostkonnast, et lõpuks on saanud selgeks, kellega ja kuidas suhelda, et asjad tegelikult liiguksid. Enno Tanilas Valga praostkonnast tõi välja vaimulikuseisuse eelised, mis võimaldavad praostkonna teisi vaimulikke paremini mõista.
Mitme ülemusega koos töötada jõudnud Toivo Vilumaa Viljandist toonitas, et töö hulk ei sõltu praostist, vaid on alati tegemist vajav omaette lõik. Eelnimetatud sekretärid teevad nii paberi- kui organiseerimistööd. Aili Paas Tallinnast ning Merle Aruoja Tartust on koguduste sekretärid ja tegelevad praostkonnas dokumentidega. Mõlemad tunnistasid, et kogudusega seotud kohustusi on võrreldes praostkonnaga kordades rohkem ning tundub, et tendents süveneb.
Puudu inimestest
Lääne praostkonnas sekretär praegu puudub ning praostkonda esindanud vaimulik Kari Tynkkynen kahtles rohkete küsimustike täitmise vajalikkuses, mida praostkonnalt nõutakse: pole näha, et vastuste andmine tegelikkust muudaks.
Lääne-Harju praostkonnas tegeleb sekretär eelkõige dokumentidega muu töö kõrvalt ning argipäevasel ajal peetud kokkusaamisele sai tulla sisulise töö juht praost Jüri Vallsalu. Naljatades kinnitas ta, et täidab ka «kupja» rolli, kelle autoriteetsed meeldetuletused aitavad tööd administreerida, sest noorel naisterahval on raske end peamiselt meestest koosnevas töökeskkonnas maksma panna.
Tööd iseloomustades nimetati tänuga sõpruskoguduste tuge ja praostkonna töötegijate omavahelisi kokkusaamisi küll plaanipäraselt kord kuus, küll vastavalt vajadusele rohkem või vähem. Ehkki ka seekord ei saadud mööda inimeste nappuse tõdemisest, paistis igal pool tegevus korraldatud paljude abiliste ehk lisaks abipraostidele muusika-, laste- ja noortetöö eest vastutajate toel.
Saarte praostkonnast oligi kohal seni veel haruldase töölõigu, misjonirühma esindaja Piia Veersalu, kes tutvustas Kuressaare koguduse aastavanuse grupi tegevust koostöös perevägivalla ohvrite varjupaigaga.
Kui kiri jääb tähelepanuta
Üheks läbivaks teemaks kujunes info levik. Teabe ülekülluses nähti probleemi, sest kõigesse ei jõuta süveneda ja nii on tähtsa kirja jäämine tähelepanuta põhjustanud kord näiteks suurt kahju koguduste majandusseisule. Paluti arvestada tegevuskalendrite koostamisega küllalt kaugele ette, et hea ettevõtmine ei nurjuks hilise teavitamise tõttu.
Samasisuliste teadete saatmine paljude listide kaudu on tekitanud petlikku ettekujutust, et küllap keegi asjaga juba tegeleb. Kirjadest tõhusamaks peeti nn aktiivse müügitöö strateegiat: misjonikeskuse töötajatel soovitati praostkondade vastutajatega suhelda vahetult, et ühe poole ettepanekust saaks põhjaliku läbiarutamise teel mõlemale südamelähedane.
Ka nüüd rõõmustati eelkõige, et misjonikeskus sai lähedase näo ja lõpuks ometi kohtusid ka sekretärid. Maitsva toidu eest tänati keskuse sekretäri Janika Kurushevi. Lõpupalvuse pidanud peapiiskop Andres Põder soovis igakülgsele koostööle õnnistust ning jagas üldist lootust, et taoline kokkusaamine ei jää viimaseks.

Piret Riim

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)