Kaua ela, palju õpi

«Rohkus ei ole halb, rohkus on ikka hea,» ütleb Haljala gümnaasiumi õppealajuhataja Inge Laiv. «Laps ju ise otsustab oma kujunemistee. Meie anname talle lihtsalt üldise teadmise, et otsustamist võimalikult kergeks teha.»

2001. aastast on kooli tunniplaanis usundiõpetus, mille sisseviimine emakeele ja kirjanduse õpetaja Külli Heinla, kes annab ka kultuuriloo tunde, sõnul oli tingitud ilmselgest vajadusest ja sobiva inimese olemasolust. «Kirjanduses ja kunstis peab väga palju teadma Piiblit, et aru saada, miks asjad on niimoodi esitatud,» selgitas Külli Heinla.
«Õppeprogrammid on väga laiad, sa lihtsalt ei jõua kõigega tegelda ja on hea, kui on keegi, kes tausta teab.» Algul andis ühe veerandi vältavat ainetsüklit Marjam Kalmus, viimased kolm aastat Haljala koguduse õpetaja Margit Nirgi.
Usundiõpetuse tund on 10. klassil kord nädalas.
Mitmekülgsuses on võlu
Kultuurilugu, väitlus-, filosoofia- ja muuseumitunnid moodustavad gümnaasiumis ainete humanitaarploki. Et multikultuurne maailm erinevate rahvuste, kommete ja tavadega toetaks tulevast maailmakodanikku, põhjendab õppealajuhataja. Nii võib ka kooliekskursiooni, mis 2007. a kevadel Margit Nirgi ja Inge Laivi eestvõttel Pariisi Louvre’i muuseumi tehti, tavaliseks lugeda.
Inge Laiv möönab, et kool on vahetevahel ka igav. «Et ära kasutada võimalusi, mida pakub meie kodukant, oleme tellinud õppimisvõimaluse Sagadi looduskoolis. Korrapärased loengud toimuvad ka Virumaa muuseumides, et anda lisaks õppematerjalile kogu ajalooline taust. Loodus- ja muuseumipedagoogide ärakasutamine keskkooli osas on väga õige samm,» põhjendab Inge Laiv laiapõhjalisust valikute tegemisel. «Sellepärast on ka usuõpetus koolis teretulnud.» Mitmekülgsust rõhutavad veel riigikaitsetunnid ja tervise­edendus.
Kogu sedalaadi õpetus- ja kasvatustegevust toetab kooli missioon, mis püüab kujundada veendumust, et «haridus on tervik, mis ühendab endas inimese vaimu ja keha, tarkuse ja tervise, eilsed kogemused ja homsed väljakutsed», ning kooli juhtkonna taotlus saata ellu maailma mõistvad ja inimesi armastavad noored.
Haridus kui väärtus
Haljala on üsna tüüpiline maa-asula Tallinna-Narva maantee ääres, mis vastab ajaloolisele ettekujutusele sellest, et ühes külas kool, kõrts ja kirik on. Kool kuulub auväärsete 300aastaste koolide perre ja loeb oma algusajaks 1687. aastat, kui Forseliuse seminarist Jaagu-nimeline noormees Haljalasse jõudis ja talurahva harimisega algust tegi. Kirik loeb oma algseks vanuseks 700 aastat. Kolmanda K rolli täidab sealsamas kooli ja kiriku vahetus läheduses mürisev Viru kolhoosi õlletehasest välja kasvanud 30aastane Viru Õlu.
Kui ma 8. aprillil Haljala gümnaasiumi jõudsin, oli Erki Noole kohtumine abiturientidega juba alanud. Vastu tulnud õppealajuhataja Inge Laiv juhatas mind läbi koridoridelabürindi oma kabinetti, enne veel vulisevat veesilma ja treppidele seatud talveaeda näidates. Kool on kui nööbile juurde tehtud kuub, mis on kujunenud mitmes järgus 140 aasta jooksul. Gümnaasiumi hoonekompleks koosneb neljast erineva vanusega majast: vana köstrimaja, kaheksaklassilise kooli hoone, võimla ja suur õppekorpus.
Kooli saabujat tervitab Haljala kandist üleskorjatud vanasõna: kaua ela, palju õpi. Külli Heinla ütleb selle selgituseks, et eesti rahvas on haridust alati väärtustanud. «Õppimine ei tähenda ainult tavapärast õppimist, see tähendas talurahva seas ka elukogemusi, olmeliste elutarkuste edasiandmist.»
Koolirahu üle kõige
Inimene, kes esimest korda võõrasse kooli satub, püüab enda jaoks välja noppida need asjad, mis selle kooli teiste seas eriliseks teeb. Minagi korjasin kokku mõned märksõnad.
Koolil on oma Jaak, kes teist aastat kooli sünnipäeval, 18. aprillil tervitas kooliperet ja on üldse üks tähtis tegelane ning legendi elav esitus. Sel aastal oli Jaaguks 11. klassi õpilane Laur Heinla. Peale selle on koolil veel savist väikesed ja suured Jaagud, mida antakse kas eriliste teenete eest või tublimatele ja silmapaistvamatele õpilastele ja täiskasvanutele kolmel korral aastas.
Koolil on oma kirjanik Imbi Leevand, raamatukogu juhataja, kes on välja andnud õpetliku sisuga raamatud «Tähtpäevad» ja «Okkakese lood. Ametid», viimase eest on ette näidata ka haridusministeeriumi 2006/2007. aasta tunnustuskiri.
Koolil on 2005. aastast koolirahu. «Koolirahu on juuni, juuli, august. Ülejäänud aeg on kool ilma rahuta,» naerab Inge Laiv ja selgitab:
«Me leppisime kokku, et meil kõigil oleks koolis hea olla. Õpilased ja direktor allkirjastasid oma koolirahu lepingu ja see pandi seina peale. Eelnevalt olid kokku lepitud punktid, millele me alla kirjutame. Kõigepealt leppisid õpilased 10 punktis kokku, millised peaksid õpetajad nende meelest olema. Siis leppisid õpetajad kokku, et meie tahame, et teie, õpilased, oleksite sellised, ja jälle 10 punkti. Olid suured arutelud, kõik õppenõukogud läksid sinna nahka.»
Lepingutest kõrvalekallete arutamiseks on koolil aukohus, kus on viis õpetajat, viis õpilast ja vallavanem. Kui on tarvis, tõstetakse pahategu ka üles, kui mitte, siis räägitakse õpilase või õpetajaga individuaalselt.
Haljala koolist alguse saanud koolirahu lepingut on hakatud hiljem allkirjastama haridusministri ja õpilaste omavalitsuste liidu poolt. Haridusministeerium andis koolile selle teo eest 2006. aastal tänukirja.  
Koolil on oma aasta õpetaja. Ajalooõpetaja Egon Mets sai selle tiitli 2007. a Lääne-Virumaal. Sama kooli vilistlasena on ta koostanud suurt tunnustust pälvinud kooli ajalooraamatu.
Koolil on fuajees jäätmekogumiskast, kuhu visatakse tühi taara. Selle müügist saadav tulu annetatakse kodutute loomade varjupaigale.
Koostöö on võimalik
Kui üldjuhul kool ei näe kirikus partnerit, siis Haljalas on koostöö teineteist mõistev ja toetav. Alguse saanud isiklikul pinnal nagu paljud ilusad asjad ilmas. Kirikuõpetaja Margit Nirgi kutsus kirikusse mängima Inge Laivi tütre Ingely Laivi, jõulude ajal sündinud lapse, kes sobis oma nime, oleku ja välimuse poolest hästi ingliks.
«Mina ei tea usust midagi, ma pole ristitud ega leeris käinud, kuigi tahaksin leeri minna. Ikka peab inimest kättpidi tirima. Et see lapsuke oli meie jaoks selline pühadus, siis hakkasid need asjad arenema. Mina olen kirikuõpetajale kasulik olnud sellega, et olen tema projektidele palju vastu tulnud,» selgitab oma põhimõtteid Inge Laiv, kelle 7. klassis õppiv tütar jätkab muu­sika­õpinguid juba Tallinna Muu­sikakeskkoolis oboe erialal.
Paar suve tagasi tähistati Haljalas kirikukihelkonna päeva, kus Inge Laiv kunstiõpetajana tegi koos lastega kirikuaias maakunsti. «Kaunistasime terve kirikuaia ära kristliku sümboolikaga, mida rajasime okstest, pajuvitstest ja muust looduslikust materjalis. See oli sügiseni seal näha.»
Koolil on kirikus oma kuusk, küll juba okkad kaotanud, aga siiski ehtekirev ja uuele elule aidatud. Sellel on oma lugu. Jõulude aegu käib koolipere kirikus, enne seab käes olnud küünlad kirikuaiale särama. Kirikus on traditsiooniline jõulukuusk. Ühel aastal oli see nii eriline, et säilitas okkad juulikuuni. Detsembriks jäi käharast jõulukuusest siiski roots järele, aga suursugune.
Inge Laiv seadis asjad nii, et kunstiõpetuse tunnis valmistas iga 1.–9. klassi õpilane jõuluehte. Ehte riputas laps koos oma jõulusooviga kuusele. Kogu selles toimingus oli pühalikkust, mida saatsid kirikuõpetaja Margit Nirgi orelimäng, selgitused pühakoja kohta ja õpilaste soovide õnnistamine. Oluline selle tegevuse juures oli sotsiaalne jutuajamine õpilastega ja säästliku ning hooliva suhtumise kujundamine.
«Küsisin lastelt, kas nad võiksid end ise kuuse asemele kujutada. Et oled kasutu ja inetu ja sind heidetakse kõrvale,» selgitas Inge Laiv. «Ma tundsin, et tegin õiget asja ja tahtsin sellest maailmale teatada. Väike mure oli ikka ka, kas selliselt ehitud kuusk sobib kirikusse.» Kuusk jõulukirikus võeti aga imehästi vastu.
«See oli minu teostus ja Margiti toetus,» ütles Inge Laiv. Haljala on näide sellest, kuidas on võimalik ühise ettevõtmise puhul koosmeeles tegutseda ja ühendada koolitarkus kiriku hingeharidusega.

Sirje Semm

Kooli motost: kaua ela, palju õpi

Eesti vanasõnade akadeemilises väljaandes (EV 2138) täpselt sellises sõnastuses teksti pole. Võiks arvata, et see on mingi mitte-rahvaehtsaks loetud otsetõlge vene vanasõnast Vek živi – vek utšiss.
Kindlasti on ütlus ise nii Haljala kandi kui ka laia rahvusvahelise levikuga vanasõna: tuntud sh kõigil läänemeresoome rahvastel, samuti slaavi, balti, germaani (vt Proverbia septentrionalia nr 20) jpt rahvastel. Gyula Paczolay andmeil (European Proverbs nr 31) vähemalt 45 Euroopa keeles. Tuleb ette juba antiikallikates. Kust kuhu täpselt selle ränd on ajalooliselt kulgenud, on asja spetsiaalselt uurimata võimatu öelda.
Arvo Krikmann, Eesti Kirjandusmuuseumi teadur