Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Katoliku kiriku pea näeb olulisima vaimuliku teemana igapäevast tööd noortes peredes

08.03.2017 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Isa Philippe Jourdan tunneb juba hästi oma teist kodumaad. Ta mõtleb ja palvetab Eesti eest. Daisy Lappard

Pärast reformatsiooni on katoliku kirik olnud Eestis võrreldes protestantlike või õigeusu kirikutega vähem nähtav, kuid siiski pidevalt olemas. XX saj lõpul, ühes usulise taasärkamise lainega elavnes siin ka katolitsism.

Isegi usuleiged eestlased teavad hästi Isa Philippe Jourdani tema avalike esinemiste, sarmika ja sõbraliku näo, Eesti Raadio „Ööülikooli“ jpm kaudu. Ta on elanud Eestis alates aastast 1996, on Eesti Vabariigi kodanik ja kahtlemata aina enam tuntud arvamusliider. Tema olulisim tegu küllap on roomakatoliku kiriku taas Eestis kindlalt kaardile kandmine, näidates oma isikliku hea eeskujuga, et see kirik on püsiv ja nähtav institutsioon.
Piiskop saabus Eestisse, kui Rooma paavstiks oli veel legendaarne Johannes Paulus II, kelle Eesti-visiit kujunes suursündmuseks aastal 1993. Isa Philippe’il oli kokkupuuteid ka paavst Benedictus XVI-ga ja nüüd juba paavst Franciscuse ametisoleku ajal (alates 13. märtsist 2013) hoolitseb ta jätkuvalt, et Maarjamaa side Püha Tooliga oleks elav.
Allakirjutanul oli au piiskopiga kohtuda Tallinnas Vene tänavas 3. veebruari jäisevõitu talvehommikul.

Esitan isa Philippe’ile, kes on sünnipäralt baskimaalane, esmalt küsimuse tema tsivilistitaustast ja vaimulikuks saamisest. Kas see toimus murranguliselt?
Philippe Jourdan: Daxi linn, kus sündisin, asub Edela-Prantsusmaa serval, Landesi departemangus. Küllalt lähedale jäävad Atlandi ookean, kuulus ja kaunis Biarritz, kaugele ei jää ka Pürenee mäed.
Kõrghariduse sain Pariisis, olin kiirteedele ja sildadele spetsialiseerunud insener, võib nii öelda, et üks osa Bordeaux’-Toulouse’i maanteest on minu osalusega valminud.
Isa Philippe vestleb meeldiva seltskondlikkuse ja väikese huumoriga. Tema käed on väga ilmekad, hästi kasvatatud inimese kaunilt mõõdetud žestidega, millesse ajuti ilmub kirglikku veenvust. Eesti keelt võiksid palju rohkemad inimesed rääkida niisuguste loovate, rahulike žestide saatel.
Olen projekteerinud sotsiaalmajade küttesüsteeme ja soojuspumpasid. Üks minu vend on samuti insener, töötab muuhulgas ka Soome tuumajaamadega, teine vend valis ka vaimuliku tee.
Kutsumus tuli minuni mitme aasta jooksul, mõtlen arusaamist, et Jumal võiks minult midagi muud oodata. Siis õppisingi teoloogiat, kasvasin preestriks, et maiste sildade asemel luua sildu inimeste hingede vahele, luua sildu taeva ja maa vahel.
Piiskop naeratab. Ta liitus Opus Deiga juba tudengina 1980 ja suundus õppima Paavstlikku Püha Risti Ülikooli Roomas, mille lõpetas, ning 1988. a sai temast preester, inimeste hingede insener, nagu ta oli soovinud.
Kõik see ei tulnud korraga, paari aasta jooksul ikkagi, vaimne kasvamine on pidev. Kui Jumal juba kord on suunanud, siis ta jätkab ja jätkab.

Milline on katoliku kirik Eestis põhiarvudes, palju on neid, kelle kaudu saab igapäevast jumalariigi tööd teha?
Katoliiklasi on Eestis üle 6000. Tuntakse loomulikult Püha Birgitta kloostrit Tallinnas. Kuid teatakse ka Tartu Pühima Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise kogudust, kus töötab kaks nunna, peamiselt nad teenivad seal eakaid ja haigeid. Nunnad, felitsiaanid, tegutsevad ka Ahtmes ja Narvas. Tallinnas tegutsevad ema Teresa õed juba üle 25 aasta. Kokku on Eestis praegu 15 preestrit ja 20 nunna. Kohalikest vaimulikest on kindlasti tuntuim isa Vello Salo, aga veel kiriku kantsler isa Igor Gavrilchik, preester Rein Õunapuu.
Vähem tuntud on Ukraina kreekakatoliku kiriku Kolmekäelise Jumalaema kirik Tallinnas Laboratooriumi tänavas. Sealne tavapärane idariitus järgib Johannes Kuldsuu (4. saj) liturgiat.
On kurb, et siinseid katoliiklasi konsolideerinud peapiiskop Eduard Profittlich (s 1890) jäi bolševike meelevalda ja suri märtrisurma Kirovis 22. veebruaril 1942.

Kellele Eesti katoliiklased alluvad?
Rooma paavstile alluv Balti riikide nuntsius resideerib Vilniuses, tema funktsioon on jälgida kirikuelu ja anda sellest teada paavstile. Ta on kohalike peapiiskoppide kõrv. Ta nimetab vajadusel uusi piiskoppe ja tähtsamatele üritustele Eestisse tuleb mõistagi kohale. 24. veebruaril alati tullakse.

Kuidas iseloomustaksite kolme paavsti, kellega olete isiklikult kohtunud?
Johannes Paulus II seos Ida-Euroopa riikide vabastamisega on väga selge ja üldteada. Mitte poliitiline seos. Aga mõju teatud režiimide lõppemisele on olnud suur. Vabaduse eest peame tänama Jumalat, kuid ka Jumala töölisi. Paavst oli pikalt ametis ning andis selle aja sees inimestele ja kirikutele palju uut jõudu ja optimismi.
Lootus on oluline võtmesõna, mis iseloomustab tema ametiaega, lootuse sünd siis, kui polnud veel nähtavat põhjust. Sekulariseerunud maailmas suunas ta inimeste pilku rohkem Jumala poole. Minu jaoks isiklikult on olnud nauding lugeda tema kirjutisi, ta oli tõe kaitsja, tõe kuulutaja, tal olid selleks erakordsed oskused ja and. Armastus ja halastus iseloomustasid ta käitumist.
Benedictus XVI mõistmiseks võiks olla võtmesõna: usk.
Paavst Franciscus rõhutab armastust. Kindlasti pole see tema ainus voorus, kuid armastus on ju see, mis jääb püsima. Samas on paavst väga realistlik, sest kristlane peab elama reaalsuses, kuid säilitama optimistliku põhihoiaku. Üldiselt on ju inimestele omane kanda kord liiga roosilisi, kord liiga tumedaid prille.
Vaatamata traagilistele sündmustele ootab Jumal meilt ikkagi optimismi, kuid ka seda, et elaksime reaalsuses ja peaksime meeles küsimust: mida Kristus meilt praegusel hetkel tahab? Ainus, mis loeb, ongi teha seda, mida käesolev hetk nõuab.
Soovides mõista paavsti praegusi tegemisi, näeme, et ta tahab aidata kirikul ja kristlastel tulla tagasi kuulutatud evangeeliumi juurest elatava evangeeliumi juurde. See puudutab eriti neid, kes peavad oma töös jutlustama. Ta räägib ka perede lagunemisest seoses pagulasprobleemiga, ka nendest inimestest, kes ei ela kooskõlas kiriku õpetusega.

Mitu korda olete paavstiga kohtunud?
Preester peab paavstiga kohtuma vähemalt iga viie aasta tagant. Viimati kohtusin poolteist aastat tagasi. Mõned korrad oleme olnud veel koos mitme inimese seltskonnas. On lootust, et paavst Franciscus külastab Eestit 2018. aastal.

Mida paavst kohtumisel teilt küsib?
Ta küsib, kuidas läheb elu ja olu Eestis, kuidas läheb kristlastel, kui hästi-halvasti elavad perekonnad, ühiskonna algrakud. See on väga tähtis, selles avaldub karjase armastus omade vastu, kui paavst tunneb huvi inimeste, kellega ta pole kunagi kohtunud, käekäigu vastu. Halastus ei ole abstraktne voorus, vaid eluline.

Kuidas näeb välja kohtumine paavstiga? Mis keeles vestlete?
Hispaania keeles, see on paavsti emakeel ja selles on ta kõige vabam, nüansirikkam. Oskan hispaania keelt samuti. Kõnelesime pool tundi, pluss veel pool tundi Läti piiskopi seltsis.
Paavsti päeva mahub tema isiklikul soovil tihedalt kohtumisi. Et ta ei jõua igale poole sõita, siis soovib ta võimalikult paljudega kohtuda. Viimane kord astus meie järel sisse Kanada peaminister. Paavsti hing ja vaimsus on väga tugev. Lahkudes tundsin väikest kurbust, kuid jõudu tema sõnadest.
Ta mõistab perekonna, abielu ja pereelu tähendust Eestile, ta mõistab seda minu arvates paremini paljudest kohalikest inimestest. Paavst on kirjutanud nn karjasekirja raamatu kujul, „Amoris laetitia“ (Armastuse rõõm) on ilmunud möödunud aastal sinodi järelmina.
Ta muretseb ja arutleb, kuidas anda noortele rohkem usku abielusse ja avatust elule ning milline võiks olla suhe mehe ja naise vahel. Eesti perede abieluõnn ja laste sündimus on väga suure tähtsusega teemad tulevikule mõeldes, sellest sõltub nii turvalisus kui omariiklus.

Mida siinkohal võiks täpsemalt noortele öelda?
Võiks öelda, et inimene võiks anda oma elu Jumalale, Tema armastuses ei pea keegi pettuma. Jumalas on nn tingimusteta armastus, inimlikul armastusel on alati omad tingimused. Kui pereelu ei toimi, siis ka selles olukorras ei jäta Jumal meid hätta. Noortelt võiks küsida, kas nad kavatsevad luua peret, kas nad usaldavad perekonda kui institutsiooni.
Möödunud aasta kulges katoliku kirikus halastuse aasta nime all. Millised on selle viljad, järelmõtted?
See ei peaks lõppema eelmise aastaga, halastustegudel on kindel koht kiriku õpetuses. Igapäevaelus on väga tähtsad spirituaalsed halastusteod, näiteks teie jaoks tüütu inimese talumine, ilma et ta näeks teie kehakeeles põlguse, kärsituse märke. On väga hea spirituaalne harjutus igale inimesele – taluda, austada iga ligimest, kelle Jumal on teie teele saatnud.

Kuidas vaatab katoliku kirik nüüd, 500 aastat pärast reformatsiooni, protestantlikule liikumisele, mis oli toona suunatud katoliku kiriku vastu? Oikumeenilisele koostööle?
Vestlesime sel teemal EELK peapiiskopi Urmas Viilmaga. Me olime ühel nõul, et reformatsioon oli kahtlemata katoliku kiriku sisene sündmus, mis sündis Martin Lutheri peas, mõtteis ja meeles enne, kui muud lained selle kandsid kiriku seest välja, oma elu elama.
Oikumeenia teemal ütles ju paavst Lundi katedraalis (31. oktoobril 2016) meile kõigile nii: me ei ole ainult selleks siin, et olla sõbrad ja teha ühisprojekte. Vaid otsimas viisi, et kõik oleks üks, nagu Johannese evangeeliumis (pt 17) ülem­preesterlikus palves, otsimas usu ühtsust.
Juune Holvandus

Eesti apostellik administraator Tema Ekstsellents piiskop Philippe Jean-Charles Jourdan
Sündinud 30. augustil 1960 Edela-Prantsusmaal Daxi linnas
Pühitsetud preestriks 20. augustil 1988
Roomakatoliku kiriku piiskop Eestis alates 10. septembrist 2005
Eesti Vabariigi kodanik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)